"Üks väike valge tuvi"
Lille Roomets, 272lk Tänapäev 2019
LV nr.6. 2019. aastal ilmuv debüütteos
Raamatus on minajutustajaks 16-aastane tüdruk Kerttily, kes ei julge koolis rääkida (nagu ÜLDSE ei julge rääkida), kelle ema on saanud õnnetuse tagajärjel surma ja sama õnnetus on ta väikese õe viinud väga raskes seisus haiglasse. Ta on üksik tüdruk, kes hakkab üsna kergelt teisi milleski halvas kahtlustama. Raamatu jooksul saab lugeja selguse ka ema surma asjaoludest, Kerttily elust ja kohalikust igapäevaelust.
Peategelane on kujutatud täitsa tõepärase 16-aastasena. Selline natuke plärtsuv ja natuke eluvõõras. On asju, millega ma end samastada samas vanuses ei saa, kuid palju on tuttavlikku. Seltskonnad ei ole ka minu teema, seltskondlik suhtlus või sõprade leidmine samuti mitte. Koolist ma poppi pole teinud, kiusatud ka nagu pole ja kellegi eest ära jooksmas ma end ka ei mäleta. Alguses olin natuke skeptiline, kas koolis mitte ühtegi sõna rääkiv tüdruk saaks hakkama kohvikus klienditeenindajana või suudaks mõtetes veidi ülbitsev olla, kuid see kirjutatakse raamatus lahti ja kuna ma sellisest häirest midagi ei tea, usaldan autorit. Igatahes meeldis mulle, et tegelaskujul olid omad kiiksud, kuid midagi tegemata sellest otseselt ei jäänud.
Ka teised tegelased raamatus on sellised, keda tõesti võime päriselust leida. Kohalik kohvikupidaja Sass näiteks, kes on Tallinnast Karksi-Nuia tulnud ja jagab pidevad mõtteterasid raha ja naiste teemal. Hobisid tal ei ole, need viivat raha hoopis välja, tema hobiks võib nimetada rahategemist. Naist tal pole, sest siis kaotavat ta nägemise. Nimelt ei nägevat ta siis enam oma raha. Teine meeldejääv karakter oli Kerttily majanaaber Valli, kes on kohalik naabrivalve ja kes teab kõigest kõike. Ning muidugi Kerttily isa Kert, kes süüdistab end ema surmas ja üritab jääda vapraks Kerttily ja Krete nimel.
Väikelinna ja suurlinna inimtüübid peavad vist ka paika. Väikelinnast tahetakse minna ära suuremasse, kus (vähemalt esialgu või vähemalt osad) tulevad pärast tagasi kodukanti käima nina püsti. Ka siin käis kohvikus palju endisi kohalikke raha laiaks löömas ja suures koguses õlut joomas. Või räägiti õppimaminekust ikka pealinna, et sobivasse sotsiaalsesse klassi saada. Mul on hea meel, et peategelane jäi realistlikuks ja mõistlikuks ning mõnd sarnast ideed välja ei käinud. Kahe jalaga maa peal oli ka kohvikupidaja Sass, kes ei pidanud elu Tallinnas roosamannaks ja kirjeldas seda suurte ebavõrdsustena linnaosade kaupa, sest on suur erinevus eliit- ja magalarajoonide vahel.
Kas selline lugu väikelinnas võiks aset leida? Tegelikult miks ka mitte. Väikelinn ise ja selle elanikud on kindlasti kuskil inspiratsiooniallikaks juba olemas. Mõrvalugu väikelinnas? Motiivid olid realistlikud. Võib-olla oleks natuke rohkem tahtnud teada mõrvari vaatenurgast, aga samas oleks selle sissetoomine olnud kunstlik ja mul on hea meel, et autor seda ei teinud.
Lugemine oli ladus, kuid lugu ise jäi lõpupoole natuke võõraks. Mõnikord oli minu jaoks liialt detailseid kirjeldusi, kuid see on puhtalt maitse asi. Põnev oli lõpupoole küll ja ühtegi tulnukat järsku raamatusse ei tekkinud :) Aga... eks seda tuleb ikka ette, et lugejad ootaks mingit teistsugust lõppu. Midagi otseselt nagu ei oskagi välja tuua, mis mind häirima jäi. Ühtpidi oli kõik loogiline ja terviklik, aga kuskile jäi minu jaoks mingi "aga", et see raamat lemmikraamatuks ei saanud. Võib-olla jäi ta veidi pealiskaudseks.
Seega soovitada ei julge, aga kui autor midagi veel avaldab, siis luban läbi lugeda!
PS Autorit ennast näeb siit- https://kultuur.err.ee/826551/kumnenda-noorteromaanikonkursi-voitis-lille-roomets
Ning konkursi kohta, mille ta selle teosega võitis saab lugeda siit- http://www.elk.ee/?p=28927http://www.elk.ee/?p=28927
LV nr.6. 2019. aastal ilmuv debüütteos
Raamatus on minajutustajaks 16-aastane tüdruk Kerttily, kes ei julge koolis rääkida (nagu ÜLDSE ei julge rääkida), kelle ema on saanud õnnetuse tagajärjel surma ja sama õnnetus on ta väikese õe viinud väga raskes seisus haiglasse. Ta on üksik tüdruk, kes hakkab üsna kergelt teisi milleski halvas kahtlustama. Raamatu jooksul saab lugeja selguse ka ema surma asjaoludest, Kerttily elust ja kohalikust igapäevaelust.
Peategelane on kujutatud täitsa tõepärase 16-aastasena. Selline natuke plärtsuv ja natuke eluvõõras. On asju, millega ma end samastada samas vanuses ei saa, kuid palju on tuttavlikku. Seltskonnad ei ole ka minu teema, seltskondlik suhtlus või sõprade leidmine samuti mitte. Koolist ma poppi pole teinud, kiusatud ka nagu pole ja kellegi eest ära jooksmas ma end ka ei mäleta. Alguses olin natuke skeptiline, kas koolis mitte ühtegi sõna rääkiv tüdruk saaks hakkama kohvikus klienditeenindajana või suudaks mõtetes veidi ülbitsev olla, kuid see kirjutatakse raamatus lahti ja kuna ma sellisest häirest midagi ei tea, usaldan autorit. Igatahes meeldis mulle, et tegelaskujul olid omad kiiksud, kuid midagi tegemata sellest otseselt ei jäänud.
Ka teised tegelased raamatus on sellised, keda tõesti võime päriselust leida. Kohalik kohvikupidaja Sass näiteks, kes on Tallinnast Karksi-Nuia tulnud ja jagab pidevad mõtteterasid raha ja naiste teemal. Hobisid tal ei ole, need viivat raha hoopis välja, tema hobiks võib nimetada rahategemist. Naist tal pole, sest siis kaotavat ta nägemise. Nimelt ei nägevat ta siis enam oma raha. Teine meeldejääv karakter oli Kerttily majanaaber Valli, kes on kohalik naabrivalve ja kes teab kõigest kõike. Ning muidugi Kerttily isa Kert, kes süüdistab end ema surmas ja üritab jääda vapraks Kerttily ja Krete nimel.
Väikelinna ja suurlinna inimtüübid peavad vist ka paika. Väikelinnast tahetakse minna ära suuremasse, kus (vähemalt esialgu või vähemalt osad) tulevad pärast tagasi kodukanti käima nina püsti. Ka siin käis kohvikus palju endisi kohalikke raha laiaks löömas ja suures koguses õlut joomas. Või räägiti õppimaminekust ikka pealinna, et sobivasse sotsiaalsesse klassi saada. Mul on hea meel, et peategelane jäi realistlikuks ja mõistlikuks ning mõnd sarnast ideed välja ei käinud. Kahe jalaga maa peal oli ka kohvikupidaja Sass, kes ei pidanud elu Tallinnas roosamannaks ja kirjeldas seda suurte ebavõrdsustena linnaosade kaupa, sest on suur erinevus eliit- ja magalarajoonide vahel.
Kas selline lugu väikelinnas võiks aset leida? Tegelikult miks ka mitte. Väikelinn ise ja selle elanikud on kindlasti kuskil inspiratsiooniallikaks juba olemas. Mõrvalugu väikelinnas? Motiivid olid realistlikud. Võib-olla oleks natuke rohkem tahtnud teada mõrvari vaatenurgast, aga samas oleks selle sissetoomine olnud kunstlik ja mul on hea meel, et autor seda ei teinud.
Lugemine oli ladus, kuid lugu ise jäi lõpupoole natuke võõraks. Mõnikord oli minu jaoks liialt detailseid kirjeldusi, kuid see on puhtalt maitse asi. Põnev oli lõpupoole küll ja ühtegi tulnukat järsku raamatusse ei tekkinud :) Aga... eks seda tuleb ikka ette, et lugejad ootaks mingit teistsugust lõppu. Midagi otseselt nagu ei oskagi välja tuua, mis mind häirima jäi. Ühtpidi oli kõik loogiline ja terviklik, aga kuskile jäi minu jaoks mingi "aga", et see raamat lemmikraamatuks ei saanud. Võib-olla jäi ta veidi pealiskaudseks.
Seega soovitada ei julge, aga kui autor midagi veel avaldab, siis luban läbi lugeda!
PS Autorit ennast näeb siit- https://kultuur.err.ee/826551/kumnenda-noorteromaanikonkursi-voitis-lille-roomets
Ning konkursi kohta, mille ta selle teosega võitis saab lugeda siit- http://www.elk.ee/?p=28927http://www.elk.ee/?p=28927
Comments
Post a Comment