"Tähetund"
Clarice Lispector, 72lk Kultuurileht 2017
Raamat sattus lugemiseks tänu lugemise väljakutse punktile nr.28- Vali üks raamat 2017. aasta parimate raamatute nimekirjast https://kultuur.postimees.ee/4351047/need-on-loppeva-aasta-parimad-raamatud. Väljakutse alla panin küll Jan Kausi raamatu "Kompass", kuid põnevad leiud läksid nimekirja väljakutseväliseks lugemiseks.
Raamatu "Tähetund" soovitajaks oli ajakirja Värske Rõhk peatoimetaja Carolina Pihelgas sõnadega "Brasiilia modernismi klassik, eelmisel aastal ilmus eesti keeles ka tema suurepärane «Metsiku südame ligi». Lispector on intensiivne, meeletu, tema keel on lahti harutatud ja siis jälle kokku õmmeldud, aga teistmoodi, ootamatult, nii, et selles ilmnevad uued seosed ja tõed.".
Kõlab ju huvitavalt?
Noh... minu kogemus oli, et nii ja naa.
Naljaga pooleks olen oma märkmetesse lugemise ajal kirja pannud, et raamatu algus jätab nii segase ja sügavamõttelise mulje, et ilmselt on teos elu mõttest. Ega ma tegelikult sellega mööda ei pannudki. Minategelaseks on endast väga heal arvamusel kirjanik, kes on otsustanud kirjutada endast palju madalama olendi elust. Ta lausa kordab mitu korda, kui tüdinud ta nii labasest loost on. Ja üsna häbematul moel veedab ta raamatu algusest päris suure osa hoopis endast rääkides. Raamatu teine peategelane on neiu, kellest ta kirjutab. Neiu on noor, ilma enesehinnanguta, ilma julguseta elada ja raske saatusega. Tal pole erilisi andeid, pealehakkamist ega oskusi või unistusi. Kuigi nad on justkui täiesti vastandlikud kujud, on neis midagi ühist. Mingid isiklikud deemonid, keda kirjanik proovib varjata, aga kes neius välja paistavad. Nad on mõlemad teiste poolt tõrjutud ja üksikud. Kõrvaltegelasena räägitakse veidi pikemalt ka noormehest, kellega neiu väljas käib, aga millest siiski ei tule armastuslugu. Noormees soovib pettuste ja skeemitamistega jõuda kuskile kõrgele ja vahetab neiu üsna varsti välja (järgmise vaesevõitu neiu vastu, kelle isa töötab lihapoes ja on seega veidi parem partii). Lõppu detailselt välja kirjutama ei hakka, aga õnneliku lõpuga see raamat pole.
Oluline osa raamatust on kindlasti saatesõna. Sealt saame teada, et autor on Ukrainas sündinud, kuid sealt väga väiksena koos juudi vanematega Brasiiliasse põgenenud. Teda teatakse ja tsiteeritakse palju, kuid teoseid on lugenud vähesed. Teda ei olnud huvitanud niiväga kirjanduslikkus, kui "sõnale eelnev asi" (lk.68). Tema tekste nimetatakse imelikeks, stiili kummaliseks ja ebamugavaks ning öeldakse lausa, et kirjastajad olid teda vältinud. "Ma pole professionaal, ma kirjutan kehaga." (lk.69). "Ülikooliprofessorid on tunnistanud, et ei mõista tema tekste, samas kui verinoored tudengid on otsinud ta üles vaid selleks, et pihtida, kui väga on tal õnnestunud oma teostega neid puudutada. Lispectori loomingu mõistmine ei sõltu mitte niiväga intelligentsist ja erudeeritusest, vaid teatavast usalduslikust tunnetusest." (lk.69). "Tähetund" on ta viimane teos mida nimetatakse kõige tuntumaks, kõige lihtsamini mõistetavaks ja ka kõige humoorikamaks.
Saatesõnast teose paremaks mõistmiseks köitsid mind veel kaks lauset. "Inspiratsiooni selleks olevat Lispector saanud Rio de Janeiros kirdebrasiillaste turul vilksamisi nähtud lootusetust ilmest ühe neiu näol." Ja teisena "Teose esimesed märkmed kirjutas Lispector suvalistele ettejuhtunud paberilipikutele kassatśekkidest sigaretipakkideni.". Sellised vilksamised ja tükeldatud mõtted on minu arvates sellele teosele iseloomulikud. Kui raamatut sirvida, siis leiab siit tõesti lauseid või lausejuppe, mille mõistmiseks ei ole vaja teost tervikuna teada...
"Seda, mis on kõige tõelisem, ei saa proovile panna, sellesse tuleb uskuda." (lk.5)
"lükkan lugu muudkui edasi ja mängin palli ilma pallita" (lk.11)
"sõna saab olla vaid tema ise" (lk.13)
"Kes siin elus ei oleks juhus?" (lk.26)
"ja isegi kurbus oli mõeldud rikastele, see oli neile, kes said seda endale lubada" (lk.46)
Mulle see raamat ei meeldinud. Oli väga raskemeelne ja tõsine ja ebasümpaatsete ebameeldivate tegelastega. See on olnud mu selle aasta kõige vaevalisem lugemine. Kuigi raamatu tekstiosa oli veidi üle 60 lehekülge, läks lugemisele terve päev. Kõige aeglasem oli esimene osa, raamatu teises pooles keskenduti rohkem tüdruku loole ja see läks soravamalt. Samas on tegu nii omapärase raamatuga, et lugemist ma ei kahetse. Küll aga tekkis kerge hirm Loomingu Raamatukogu teoste ees, mille viimased kaks lugemist on küll omamoodi huvitavad, aga läinud vaevaliselt ja emotsionaalselt. Samas aga tekitavad nad küsimusi loo või kirjastiili üle... Ja ükski raamat pole jätnud tunnet, et olen midagi sarnast juba kuulnud või lugenud. Mõttekoht mulle endale väärtkirjanduse teemal.
Arvestades, et tegu on autori viimase raamatuga (mida ta võis ka ise aimata), on süngus omal kohal. Ilmselt see teadmine aitab ka raamatu raske sisuga paremini leppida ja kohaneda, palju on juttu surmast ja elamisest.
"Olen kirjandusest absoluutselt väsinud: üksnes tummus on mulle seltsiliseks. Kui ma veel kirjutan, siis seetõttu, et ei oska surma oodates maailmas midagi muud peale hakata." (lk.53)
Autori viimane ja ainuke intervjuu on olemas ka Youtube´is- https://www.youtube.com/watch?v=w1zwGLBpULs
On loetud raamatu saatesõnaga korduvat sisu, on juttu kirjutamisest ja eluloost, aga ka raamatust "Tähetund", mille autor on just lõpetanud (algus tsipa enne 14ndat minutit).
Usun, et tegu on raamatu ja kirjanikuga, keda tuleb tükk tüki haaval tundma õppida. Raamatut üle sirvides on tal juba veidi uus jume. Peale intervjuud vaadates samuti. Otsekohene ja iseseisev naine, kes kirjutas nii nagu tahtis ja kes end kirjanikuks nimetada ei soovinudki. Ta tahtis lihtsalt kirjutada, sest teisiti ei osanud.
Selle raamatu puhul tekitavad huvi nii autori teised teosed, kui ka elulugu (näiteks Benjamin Moseri "Why this world?").
Ja kui on öeldud, et tegemist oli ilusa naisega, siis nii see tõesti on...
Raamat sattus lugemiseks tänu lugemise väljakutse punktile nr.28- Vali üks raamat 2017. aasta parimate raamatute nimekirjast https://kultuur.postimees.ee/4351047/need-on-loppeva-aasta-parimad-raamatud. Väljakutse alla panin küll Jan Kausi raamatu "Kompass", kuid põnevad leiud läksid nimekirja väljakutseväliseks lugemiseks.
Raamatu "Tähetund" soovitajaks oli ajakirja Värske Rõhk peatoimetaja Carolina Pihelgas sõnadega "Brasiilia modernismi klassik, eelmisel aastal ilmus eesti keeles ka tema suurepärane «Metsiku südame ligi». Lispector on intensiivne, meeletu, tema keel on lahti harutatud ja siis jälle kokku õmmeldud, aga teistmoodi, ootamatult, nii, et selles ilmnevad uued seosed ja tõed.".
Kõlab ju huvitavalt?
Noh... minu kogemus oli, et nii ja naa.
Naljaga pooleks olen oma märkmetesse lugemise ajal kirja pannud, et raamatu algus jätab nii segase ja sügavamõttelise mulje, et ilmselt on teos elu mõttest. Ega ma tegelikult sellega mööda ei pannudki. Minategelaseks on endast väga heal arvamusel kirjanik, kes on otsustanud kirjutada endast palju madalama olendi elust. Ta lausa kordab mitu korda, kui tüdinud ta nii labasest loost on. Ja üsna häbematul moel veedab ta raamatu algusest päris suure osa hoopis endast rääkides. Raamatu teine peategelane on neiu, kellest ta kirjutab. Neiu on noor, ilma enesehinnanguta, ilma julguseta elada ja raske saatusega. Tal pole erilisi andeid, pealehakkamist ega oskusi või unistusi. Kuigi nad on justkui täiesti vastandlikud kujud, on neis midagi ühist. Mingid isiklikud deemonid, keda kirjanik proovib varjata, aga kes neius välja paistavad. Nad on mõlemad teiste poolt tõrjutud ja üksikud. Kõrvaltegelasena räägitakse veidi pikemalt ka noormehest, kellega neiu väljas käib, aga millest siiski ei tule armastuslugu. Noormees soovib pettuste ja skeemitamistega jõuda kuskile kõrgele ja vahetab neiu üsna varsti välja (järgmise vaesevõitu neiu vastu, kelle isa töötab lihapoes ja on seega veidi parem partii). Lõppu detailselt välja kirjutama ei hakka, aga õnneliku lõpuga see raamat pole.
Oluline osa raamatust on kindlasti saatesõna. Sealt saame teada, et autor on Ukrainas sündinud, kuid sealt väga väiksena koos juudi vanematega Brasiiliasse põgenenud. Teda teatakse ja tsiteeritakse palju, kuid teoseid on lugenud vähesed. Teda ei olnud huvitanud niiväga kirjanduslikkus, kui "sõnale eelnev asi" (lk.68). Tema tekste nimetatakse imelikeks, stiili kummaliseks ja ebamugavaks ning öeldakse lausa, et kirjastajad olid teda vältinud. "Ma pole professionaal, ma kirjutan kehaga." (lk.69). "Ülikooliprofessorid on tunnistanud, et ei mõista tema tekste, samas kui verinoored tudengid on otsinud ta üles vaid selleks, et pihtida, kui väga on tal õnnestunud oma teostega neid puudutada. Lispectori loomingu mõistmine ei sõltu mitte niiväga intelligentsist ja erudeeritusest, vaid teatavast usalduslikust tunnetusest." (lk.69). "Tähetund" on ta viimane teos mida nimetatakse kõige tuntumaks, kõige lihtsamini mõistetavaks ja ka kõige humoorikamaks.
Saatesõnast teose paremaks mõistmiseks köitsid mind veel kaks lauset. "Inspiratsiooni selleks olevat Lispector saanud Rio de Janeiros kirdebrasiillaste turul vilksamisi nähtud lootusetust ilmest ühe neiu näol." Ja teisena "Teose esimesed märkmed kirjutas Lispector suvalistele ettejuhtunud paberilipikutele kassatśekkidest sigaretipakkideni.". Sellised vilksamised ja tükeldatud mõtted on minu arvates sellele teosele iseloomulikud. Kui raamatut sirvida, siis leiab siit tõesti lauseid või lausejuppe, mille mõistmiseks ei ole vaja teost tervikuna teada...
"Seda, mis on kõige tõelisem, ei saa proovile panna, sellesse tuleb uskuda." (lk.5)
"lükkan lugu muudkui edasi ja mängin palli ilma pallita" (lk.11)
"sõna saab olla vaid tema ise" (lk.13)
"Kes siin elus ei oleks juhus?" (lk.26)
"ja isegi kurbus oli mõeldud rikastele, see oli neile, kes said seda endale lubada" (lk.46)
Mulle see raamat ei meeldinud. Oli väga raskemeelne ja tõsine ja ebasümpaatsete ebameeldivate tegelastega. See on olnud mu selle aasta kõige vaevalisem lugemine. Kuigi raamatu tekstiosa oli veidi üle 60 lehekülge, läks lugemisele terve päev. Kõige aeglasem oli esimene osa, raamatu teises pooles keskenduti rohkem tüdruku loole ja see läks soravamalt. Samas on tegu nii omapärase raamatuga, et lugemist ma ei kahetse. Küll aga tekkis kerge hirm Loomingu Raamatukogu teoste ees, mille viimased kaks lugemist on küll omamoodi huvitavad, aga läinud vaevaliselt ja emotsionaalselt. Samas aga tekitavad nad küsimusi loo või kirjastiili üle... Ja ükski raamat pole jätnud tunnet, et olen midagi sarnast juba kuulnud või lugenud. Mõttekoht mulle endale väärtkirjanduse teemal.
Arvestades, et tegu on autori viimase raamatuga (mida ta võis ka ise aimata), on süngus omal kohal. Ilmselt see teadmine aitab ka raamatu raske sisuga paremini leppida ja kohaneda, palju on juttu surmast ja elamisest.
"Olen kirjandusest absoluutselt väsinud: üksnes tummus on mulle seltsiliseks. Kui ma veel kirjutan, siis seetõttu, et ei oska surma oodates maailmas midagi muud peale hakata." (lk.53)
Autori viimane ja ainuke intervjuu on olemas ka Youtube´is- https://www.youtube.com/watch?v=w1zwGLBpULs
On loetud raamatu saatesõnaga korduvat sisu, on juttu kirjutamisest ja eluloost, aga ka raamatust "Tähetund", mille autor on just lõpetanud (algus tsipa enne 14ndat minutit).
Usun, et tegu on raamatu ja kirjanikuga, keda tuleb tükk tüki haaval tundma õppida. Raamatut üle sirvides on tal juba veidi uus jume. Peale intervjuud vaadates samuti. Otsekohene ja iseseisev naine, kes kirjutas nii nagu tahtis ja kes end kirjanikuks nimetada ei soovinudki. Ta tahtis lihtsalt kirjutada, sest teisiti ei osanud.
Selle raamatu puhul tekitavad huvi nii autori teised teosed, kui ka elulugu (näiteks Benjamin Moseri "Why this world?").
Ja kui on öeldud, et tegemist oli ilusa naisega, siis nii see tõesti on...
Comments
Post a Comment