"Enne kui on hilja"
Ketlin Priilinn, 262lk Tänapäev 2015
LV nr.1. Raamat, mida tahad lugeda! Sõnasta ise teema pealkiri.
Raamat, mida tahtsid lugeda väljakutsesse, aga siis see lõpuks ikkagi ei sobinud.
Lootsin mina lugeda seda teemasse number 22- Eesti kirjaniku kriminull.
Aga PEALE lugemist avastasin, et see punkt on juba täidetud. Sarnane asi juhtus mul ka eelmisel aastal, kus tuli lugeda samalt autorilt vähemalt 700lk. Valisin Dalai-Laama, teema jäi detsembri viimasteks päevadeks ja kui olin viimase raamatu läbi saanud avastasin, et kui tavaliselt on Dalai-Laama raamatud kirjutatud intervjuude põhjal, kuid autoriks pandud ikkagi Dalai-Laama, siis... sel ühel mitte. Lõpuspurt teema ja väljakutse ausaks läbimiseks lõppes mul seetõttu umbes pool tundi enne uue aasta tulekut :)
"Enne kui on hilja" peategelane on algaja uurija Rebecca, kellel on toitumisprobleeme, keerulised suhted perekonnaga ja salajased tunded paarimehe vastu. Saame raamatu jooksul palju teada Rebeccast, samuti kirjeldati põhjalikult ka teisi tegelasi, näiteks juhuslikult laiba leidnud meesterahvast, politseinikke ja muidugi kadunukese lähedasi. Rebecca hakkab esimest korda uurima verist mõrvalugu, kus on tapetud noor kahe lapse ema. Ema kirjeldavad kõik hästi sõbraliku ja rõõmsa inimesena, kes ootas tööle tagasiminekut kui lapsed lasteaias käima hakkavad. Tapetud emast jäävad maha abikaasa ja kaks last, kellega siiani on tegelenud põhiliselt ema. See on raamatu kurb ja sünge pool, kuid õnneks on tasakaalustuseks raamatusse kirja pandud erinevate inimeste erinevaid lugusid. Ühtegi väga rõõmsat seal pole, aga need kirjeldavad tihti toimetulekut keeruliste olukordadega. Raamatu jooksul saame teada ka erinevatest saladustest, millega tapetud ema on kokku puutunud ja mis oleks võinud olla avalikud juba varem, et mitte halvasti lõppeda. Ja mille väljatulek oleks paljugi kergemaks teinud juba varem. Mõrvaloo lahendamine kulgeb raamatu jooksul rahulikult ja leitakse järjest vajalikke tükikesi pildi kokkupanekuks, kuid viimases osas läheb väga põnevaks ja tempokaks! Seda aga ei oleks ilus ette rääkida...
Jällegi oli tegu looga, mis oleks võinud olla maha kirjutatud päriselust. Huvitav, kas kuskilt on saadud ka inspiratsiooni? On mõni sarnane mõrvalugu juba olnud? Ilmselt ma neile küsimustele küll vastust ei taha, aga nad tekivad paratamatult, sest tegu on põhjaliku looga ja mulle ta igatahes mõjus läbimõeldult. Võib-olla olen ma ka algaja krimilugeja :) Aga jäin rahule. Ja järjed loen ka aja jooksul läbi.
See raamat on Ketlin Priilinna teostest sel aastal juba kolmas. Mul on tunne, et olen leidnud "oma kirjaniku", sest ka seda raamatut lugesin unetundide arvelt. Midagi on ta kirjutamises sellist, mis mulle sobib ja mis kaasa haarab. Ma ei oska loetud juttudest välja tuua midagi konkreetset, sellepärast usungi, et asi on kirjutaja stiilis. Ilmselt mulle sobib sisemonoloogide lugemine ja ajas tagasiminekud ja põhjalik tegelaskujude kirjeldamine... eks ma neid põhjuseid jään edasi otsima, sest endal on huvitav teada mis toimib ja mis mitte. Mingi müstika siin igatahes on, sest näiteks krimilugusid ma muidu ei loe ja uneaja arvelt loen ka viimasel ajal üha vähem, sest isegi kui tahaks, jään lihtsalt magama.
LV nr.1. Raamat, mida tahad lugeda! Sõnasta ise teema pealkiri.
Raamat, mida tahtsid lugeda väljakutsesse, aga siis see lõpuks ikkagi ei sobinud.
Lootsin mina lugeda seda teemasse number 22- Eesti kirjaniku kriminull.
Aga PEALE lugemist avastasin, et see punkt on juba täidetud. Sarnane asi juhtus mul ka eelmisel aastal, kus tuli lugeda samalt autorilt vähemalt 700lk. Valisin Dalai-Laama, teema jäi detsembri viimasteks päevadeks ja kui olin viimase raamatu läbi saanud avastasin, et kui tavaliselt on Dalai-Laama raamatud kirjutatud intervjuude põhjal, kuid autoriks pandud ikkagi Dalai-Laama, siis... sel ühel mitte. Lõpuspurt teema ja väljakutse ausaks läbimiseks lõppes mul seetõttu umbes pool tundi enne uue aasta tulekut :)
"Enne kui on hilja" peategelane on algaja uurija Rebecca, kellel on toitumisprobleeme, keerulised suhted perekonnaga ja salajased tunded paarimehe vastu. Saame raamatu jooksul palju teada Rebeccast, samuti kirjeldati põhjalikult ka teisi tegelasi, näiteks juhuslikult laiba leidnud meesterahvast, politseinikke ja muidugi kadunukese lähedasi. Rebecca hakkab esimest korda uurima verist mõrvalugu, kus on tapetud noor kahe lapse ema. Ema kirjeldavad kõik hästi sõbraliku ja rõõmsa inimesena, kes ootas tööle tagasiminekut kui lapsed lasteaias käima hakkavad. Tapetud emast jäävad maha abikaasa ja kaks last, kellega siiani on tegelenud põhiliselt ema. See on raamatu kurb ja sünge pool, kuid õnneks on tasakaalustuseks raamatusse kirja pandud erinevate inimeste erinevaid lugusid. Ühtegi väga rõõmsat seal pole, aga need kirjeldavad tihti toimetulekut keeruliste olukordadega. Raamatu jooksul saame teada ka erinevatest saladustest, millega tapetud ema on kokku puutunud ja mis oleks võinud olla avalikud juba varem, et mitte halvasti lõppeda. Ja mille väljatulek oleks paljugi kergemaks teinud juba varem. Mõrvaloo lahendamine kulgeb raamatu jooksul rahulikult ja leitakse järjest vajalikke tükikesi pildi kokkupanekuks, kuid viimases osas läheb väga põnevaks ja tempokaks! Seda aga ei oleks ilus ette rääkida...
Jällegi oli tegu looga, mis oleks võinud olla maha kirjutatud päriselust. Huvitav, kas kuskilt on saadud ka inspiratsiooni? On mõni sarnane mõrvalugu juba olnud? Ilmselt ma neile küsimustele küll vastust ei taha, aga nad tekivad paratamatult, sest tegu on põhjaliku looga ja mulle ta igatahes mõjus läbimõeldult. Võib-olla olen ma ka algaja krimilugeja :) Aga jäin rahule. Ja järjed loen ka aja jooksul läbi.
See raamat on Ketlin Priilinna teostest sel aastal juba kolmas. Mul on tunne, et olen leidnud "oma kirjaniku", sest ka seda raamatut lugesin unetundide arvelt. Midagi on ta kirjutamises sellist, mis mulle sobib ja mis kaasa haarab. Ma ei oska loetud juttudest välja tuua midagi konkreetset, sellepärast usungi, et asi on kirjutaja stiilis. Ilmselt mulle sobib sisemonoloogide lugemine ja ajas tagasiminekud ja põhjalik tegelaskujude kirjeldamine... eks ma neid põhjuseid jään edasi otsima, sest endal on huvitav teada mis toimib ja mis mitte. Mingi müstika siin igatahes on, sest näiteks krimilugusid ma muidu ei loe ja uneaja arvelt loen ka viimasel ajal üha vähem, sest isegi kui tahaks, jään lihtsalt magama.
Comments
Post a Comment