"Mees puukastis"
Marje Ernits, 176lk Eesti Raamat 2015
LV nr.13- Raamat, mille pealkirjas on keegi kuskil (N: Tüdruk rongis, Mees kõrgel lossis, Koer taskus)
Lugu eest väikekohast, kuhu kolinud perekond avastab oma puukuurist laiba.
Ehk siis krimilugu. Uurijad hakkavad kõigepealt jälgi ajama, kes on see müstiline mees, kelle kadumist justkui keegi polegi märganud ja kellest keegi puudust ei tunne. See viib huvitavate otsinguteni arvutiprogrammide ja vanade fotode abil... Ja muidugi on peaaegu kõigil majaelanikel mingi võimalik motiiv või luukere minevikust või kahlane olek. Raamatu lõpp on tempokas ja muidugi üllatusi täis.
Mulle lugu üldjoontes meeldis.
Paras lühike ja kerge lugemine. Et ta oli lühike, siis sobib talle ka lühike tutvustus...
Veel meeldis, et autor on veidi omapärase stiiliga ja talle meeldivad ka veidi omapärased tegelaskujud. Igal tegelasel oli mingi oma eripära.
Mille üle ma aga mõtlema hakkasin on stereotüübid kirjanduses... Näiteks et kui on naisuurija siis mainitakse kindlasti raamatu jooksul kuidas temasse suhtutakse erinevalt, kui meesuurijasse. Miks ei võiks ta olla lihtsalt naine, kes ajab oma asja? Miks peab eraldi sugu välja tooma? Ning kas armastuse sissetoomine on alati vajalik? Kas iga naine peab pidevalt armuma? Ma ei taha olla liiga suur feminist nüüd, aga kui raamatu jooksul satuvad silma viskama abielumees ja üksikisa ja pildis on veel eksmees ja töökaaslase üliarmukade naine, siis seda sai 176lk peale veidi palju.
Kuna raamat oli järg, siis ilmselt loen ka esimese raamatu ära.
Või mõne muu raamatu Marje Ernitsalt.
Kergeks suvelugemiseks soovitan!
LV nr.13- Raamat, mille pealkirjas on keegi kuskil (N: Tüdruk rongis, Mees kõrgel lossis, Koer taskus)
Lugu eest väikekohast, kuhu kolinud perekond avastab oma puukuurist laiba.
Ehk siis krimilugu. Uurijad hakkavad kõigepealt jälgi ajama, kes on see müstiline mees, kelle kadumist justkui keegi polegi märganud ja kellest keegi puudust ei tunne. See viib huvitavate otsinguteni arvutiprogrammide ja vanade fotode abil... Ja muidugi on peaaegu kõigil majaelanikel mingi võimalik motiiv või luukere minevikust või kahlane olek. Raamatu lõpp on tempokas ja muidugi üllatusi täis.
Mulle lugu üldjoontes meeldis.
Paras lühike ja kerge lugemine. Et ta oli lühike, siis sobib talle ka lühike tutvustus...
Veel meeldis, et autor on veidi omapärase stiiliga ja talle meeldivad ka veidi omapärased tegelaskujud. Igal tegelasel oli mingi oma eripära.
Mille üle ma aga mõtlema hakkasin on stereotüübid kirjanduses... Näiteks et kui on naisuurija siis mainitakse kindlasti raamatu jooksul kuidas temasse suhtutakse erinevalt, kui meesuurijasse. Miks ei võiks ta olla lihtsalt naine, kes ajab oma asja? Miks peab eraldi sugu välja tooma? Ning kas armastuse sissetoomine on alati vajalik? Kas iga naine peab pidevalt armuma? Ma ei taha olla liiga suur feminist nüüd, aga kui raamatu jooksul satuvad silma viskama abielumees ja üksikisa ja pildis on veel eksmees ja töökaaslase üliarmukade naine, siis seda sai 176lk peale veidi palju.
Kuna raamat oli järg, siis ilmselt loen ka esimese raamatu ära.
Või mõne muu raamatu Marje Ernitsalt.
Kergeks suvelugemiseks soovitan!
Comments
Post a Comment