"Politseiniku tütar"
Katrin Pauts, 312lk Varrak 2016
LV nr.42. Raamat, mille kaanel on kirjas sõna "põnevik"
Tuleb välja, et igal suvel tuleb peale periood, kus peab lugema Katrin Pautsi ja Katrin Pauts aitab üle saada lugemismõõnadest peale keerulisi ja pettumust valmistanud raamatuid :) Selline mõnus ja kindel valik, kui on meeldima hakanud, siis meeldivad vist kõik.
Raamat jutustab palju lapsepõlvemälestustest. Kuidas isegi ühe pere lastel võivad olla täiesti erinevad mälestused ja kokkupuuted vanematega. Suurt rolli mängib nende puhul vanusevahe ja erinevat sugu lapsed (noorem tüdruk mäletab isa hoopis teistmoodi kui ta kaks vanemat venda). Raamatu lõpp muidugi toob kaasa üllatuse sarnaselt teistele Pautsi raamatutele. (Vähemalt mulle, ma naudin vahel harva põnevikke ja lugemise ajal ei mõtle pingsalt, kes see süüdlane olla võiks...)
Ühe pere kolm last on sattunud kokku lapsepõlvekodusse ja hakkavad koos minevikku ja olevikku lahti harutama. Minevikust arusaamiseks on vaja kõigi abi ja olevik vajab samuti mõistatamist. Suuremad küsimused on seotud kolme tüdrukuga kaugemast minevikust, kellest üks on surnud ja kaks kadunud. Seda uurides aga jõutakse seosteni nende enda perega ja sealt edasi juba järgmiste avastusteni. Peale õe-vendade loo saab teada ka teistest. Kes on jälgede segamiseks midagi teinud, kes on kellega kunagi paar olnud ja kuidas surnud või kadunud tüdrukud on mõjutanud elavate elusid.
Enne lugemist olin selle raamatu kohta lugenud kriitikat, et ta ei tundu väga tõepärane. Jah, mõtlema hakates võib-olla tõesti. Aga... mine võta kinni, kuidas inimmõistus käitub keerulistes oludes või kuidas me ise mingis olukorras käituksime. Meil kõigil on erinev taust, erinevad kogemused ja tihti ka erinevad meeleseisundid. Kui mul oleks must südametunnistus, siis ma ise ilmselt väga kergelt tagasi minevikku ei pöörduks. Kripeldama jäi ka surnud abielupaar. Ühesõnaga, kes otsib see leiaks ilmselt kahtlemapanevaid kohti. Aga see pole eesmärk. Eesmärk on ikkagi nautida lugemist!
Eelmisel aastal olin täitsa veendunud, et Katrin Pautsi raamatutega tuleb paus, sest nad on sünged ja alati keegi saab surma ja tegelased on ka omade vigadega. Mõtlema hakates... "Öömees" oli vist selle mõttekäigu põhjuseks oma depressiivsete ja kibestunud külaelanikega. "Politseiniku tütar" aga päris nii sünge pole. Kohalikud ei ole sõbralikud uustulnukate vastu, kuid samal ajal ka kardavad kodukohaga raamatusse sattuda. Hirm ja vaenulikkus seega on põhjusega. Tegelased viimatiloetud raamatus on samuti küll eluga veidi puntras, kuid pigem optimistid. Töönarkomaanist Eva on võtnud aja maha. Sama võib ütelda vendade kohta, kes küll on puntras, kuid otsivad lahendusi.
Suviseks lugemiseks julgen soovitada küll!
LV nr.42. Raamat, mille kaanel on kirjas sõna "põnevik"
Tuleb välja, et igal suvel tuleb peale periood, kus peab lugema Katrin Pautsi ja Katrin Pauts aitab üle saada lugemismõõnadest peale keerulisi ja pettumust valmistanud raamatuid :) Selline mõnus ja kindel valik, kui on meeldima hakanud, siis meeldivad vist kõik.
Raamat jutustab palju lapsepõlvemälestustest. Kuidas isegi ühe pere lastel võivad olla täiesti erinevad mälestused ja kokkupuuted vanematega. Suurt rolli mängib nende puhul vanusevahe ja erinevat sugu lapsed (noorem tüdruk mäletab isa hoopis teistmoodi kui ta kaks vanemat venda). Raamatu lõpp muidugi toob kaasa üllatuse sarnaselt teistele Pautsi raamatutele. (Vähemalt mulle, ma naudin vahel harva põnevikke ja lugemise ajal ei mõtle pingsalt, kes see süüdlane olla võiks...)
Ühe pere kolm last on sattunud kokku lapsepõlvekodusse ja hakkavad koos minevikku ja olevikku lahti harutama. Minevikust arusaamiseks on vaja kõigi abi ja olevik vajab samuti mõistatamist. Suuremad küsimused on seotud kolme tüdrukuga kaugemast minevikust, kellest üks on surnud ja kaks kadunud. Seda uurides aga jõutakse seosteni nende enda perega ja sealt edasi juba järgmiste avastusteni. Peale õe-vendade loo saab teada ka teistest. Kes on jälgede segamiseks midagi teinud, kes on kellega kunagi paar olnud ja kuidas surnud või kadunud tüdrukud on mõjutanud elavate elusid.
Enne lugemist olin selle raamatu kohta lugenud kriitikat, et ta ei tundu väga tõepärane. Jah, mõtlema hakates võib-olla tõesti. Aga... mine võta kinni, kuidas inimmõistus käitub keerulistes oludes või kuidas me ise mingis olukorras käituksime. Meil kõigil on erinev taust, erinevad kogemused ja tihti ka erinevad meeleseisundid. Kui mul oleks must südametunnistus, siis ma ise ilmselt väga kergelt tagasi minevikku ei pöörduks. Kripeldama jäi ka surnud abielupaar. Ühesõnaga, kes otsib see leiaks ilmselt kahtlemapanevaid kohti. Aga see pole eesmärk. Eesmärk on ikkagi nautida lugemist!
Eelmisel aastal olin täitsa veendunud, et Katrin Pautsi raamatutega tuleb paus, sest nad on sünged ja alati keegi saab surma ja tegelased on ka omade vigadega. Mõtlema hakates... "Öömees" oli vist selle mõttekäigu põhjuseks oma depressiivsete ja kibestunud külaelanikega. "Politseiniku tütar" aga päris nii sünge pole. Kohalikud ei ole sõbralikud uustulnukate vastu, kuid samal ajal ka kardavad kodukohaga raamatusse sattuda. Hirm ja vaenulikkus seega on põhjusega. Tegelased viimatiloetud raamatus on samuti küll eluga veidi puntras, kuid pigem optimistid. Töönarkomaanist Eva on võtnud aja maha. Sama võib ütelda vendade kohta, kes küll on puntras, kuid otsivad lahendusi.
Suviseks lugemiseks julgen soovitada küll!
Comments
Post a Comment