"Südame sunnil"
Frances Doss, 196lk IVA 2016
LV nr.12. Raamat, mida soovitab lähedane pereliige
Täna sain läbi ühe huvitava raamatu.
Huvitava seepärast, et selle valis mulle välja 4-aastane laps raamatukogust täiesti juhuslikult ja teatas, et ma peaks seda lugema. Huvitava sellepärast, et ta on usuteemaline ning ka seepärast, et lugesin ta läbi täiesti viimasel minutil, peale kolme pikendamist ja pikka ooteaega voodi kõrval virnas.
Lugeda oli teda aga täiesti mõnus, kui tuli tuju millegi rahuliku ja lihtsa järele. Sooja suveilmaga sobib kokku ka midagi vähe helgemat ja seda on ta samuti.
Raamat räägib Desmond Dossi lapsepõlvest, sõja-aastatest ja sellele järgnenud elust vanaduspõlveni välja. Raamat saab alguse küll sõjapaika sõidust, kuid vaheldumisi reisiga jutustatakse lugejale lugusid lapsepõlvest, noorusaastatest ja tutvumisest esimese abikaasaga. Sellised lühikesed reisid minevikku. Meenutatakse haigusi ja õnnetusi, mis oleks võinud lõppeda halvasti ja ollakse tänulik kõigekõrgemale õnneliku saatuse eest.
Desmond Dossi elus on olulisel kohal sõda. Raamatut lugedes on isiklikus plaanis oluline ka usulistele tõekspidamistele truuks jäämine, relvadest ja tapmisest hoidumine ning hingamispäeva pidamine (mis kujunes keerukaks, kuid siiski võimalikuks). Sõda tõi kindlasti kaasa ka isiklikke ja psühholoogilisi muutusi, kuid sõda tõi ka autasu. Desmond oli äärmiselt vapper inimelude päästmises. Ta ei kartnud ohtlikes olukordades haavatasaanuid arstiabini toimetada ja oli nõus ka ise vajadusel abisaamisega viivitama, kui nägi endast hullemas olukorras olijaid. Ning tänu vaprusele ja kordasaadetud heategudele oodati teda oma lugu jutustama veel pensionipõlveski. Riiklikul tasemel sai ta autasustatud, kuid lisaks sellele hinnati teda ka seitsmenda päeva advendistide seas, sest ta esindas väga eeskujulikult nende usule omaseid väärtusi ja tegi tänu sellele head.
Peale sõda tabasid teda tuberkuloos, probleemid kuulmisega (kuni kurdiksjäämiseni välja), esimese abikaasa surm, vähk... kuid usk aitas teda.
Ma ei ole ise usklik inimene, kuid see raamat sobib lugemiseks kõigile. Ta jutustamisviis on hästi lihtne ja selge, keeruliseks ei lähe, usku pigem kirjeldab ja annab edasi tänusõnu ja arusaamist, et asjad lähevad nii nagu peavad.
Kes on (sarnaselt minule) usuvõõramad inimesed, siis see raamat sobib ka seitsmenda päeva advendistidega tutvumiseks. Kas ja mida uskuda, on igaühe enda asi, aga mulle meeldis, et see raamat ei mõjunud (usu mõttes) äärmuslikult või mingil moel pealetükkivalt.
LV nr.12. Raamat, mida soovitab lähedane pereliige
Täna sain läbi ühe huvitava raamatu.
Huvitava seepärast, et selle valis mulle välja 4-aastane laps raamatukogust täiesti juhuslikult ja teatas, et ma peaks seda lugema. Huvitava sellepärast, et ta on usuteemaline ning ka seepärast, et lugesin ta läbi täiesti viimasel minutil, peale kolme pikendamist ja pikka ooteaega voodi kõrval virnas.
Lugeda oli teda aga täiesti mõnus, kui tuli tuju millegi rahuliku ja lihtsa järele. Sooja suveilmaga sobib kokku ka midagi vähe helgemat ja seda on ta samuti.
Raamat räägib Desmond Dossi lapsepõlvest, sõja-aastatest ja sellele järgnenud elust vanaduspõlveni välja. Raamat saab alguse küll sõjapaika sõidust, kuid vaheldumisi reisiga jutustatakse lugejale lugusid lapsepõlvest, noorusaastatest ja tutvumisest esimese abikaasaga. Sellised lühikesed reisid minevikku. Meenutatakse haigusi ja õnnetusi, mis oleks võinud lõppeda halvasti ja ollakse tänulik kõigekõrgemale õnneliku saatuse eest.
Desmond Dossi elus on olulisel kohal sõda. Raamatut lugedes on isiklikus plaanis oluline ka usulistele tõekspidamistele truuks jäämine, relvadest ja tapmisest hoidumine ning hingamispäeva pidamine (mis kujunes keerukaks, kuid siiski võimalikuks). Sõda tõi kindlasti kaasa ka isiklikke ja psühholoogilisi muutusi, kuid sõda tõi ka autasu. Desmond oli äärmiselt vapper inimelude päästmises. Ta ei kartnud ohtlikes olukordades haavatasaanuid arstiabini toimetada ja oli nõus ka ise vajadusel abisaamisega viivitama, kui nägi endast hullemas olukorras olijaid. Ning tänu vaprusele ja kordasaadetud heategudele oodati teda oma lugu jutustama veel pensionipõlveski. Riiklikul tasemel sai ta autasustatud, kuid lisaks sellele hinnati teda ka seitsmenda päeva advendistide seas, sest ta esindas väga eeskujulikult nende usule omaseid väärtusi ja tegi tänu sellele head.
Peale sõda tabasid teda tuberkuloos, probleemid kuulmisega (kuni kurdiksjäämiseni välja), esimese abikaasa surm, vähk... kuid usk aitas teda.
Ma ei ole ise usklik inimene, kuid see raamat sobib lugemiseks kõigile. Ta jutustamisviis on hästi lihtne ja selge, keeruliseks ei lähe, usku pigem kirjeldab ja annab edasi tänusõnu ja arusaamist, et asjad lähevad nii nagu peavad.
Kes on (sarnaselt minule) usuvõõramad inimesed, siis see raamat sobib ka seitsmenda päeva advendistidega tutvumiseks. Kas ja mida uskuda, on igaühe enda asi, aga mulle meeldis, et see raamat ei mõjunud (usu mõttes) äärmuslikult või mingil moel pealetükkivalt.
Comments
Post a Comment