"Kompass"
Jan Kaus, 112lk Hea Lugu 2017
LV nr.28. Vali üks raamat 2017. aasta parimate raamatute nimekirjast (Nimekiri:
https://kultuur.postimees.ee/4351047/need-on-loppeva-aasta-parimad-raamatud)
Kuulub Vikerraadio kultuuritoimetaja Peeter Helme nimekirja.
Mõnd Jan Kausi raamatut olin tahtnud lugeda juba hea mitu aastat. Võimalik, et midagi ka laenutasin, aga lugemiseni ei jõudnud. Võib-olla siis varem polnud õige aeg.
"Kompass" meeldis mulle väga. Lugu ise rääkis minu jaoks igatsusest peale lahkuminekut, lahkuminekuga toimetulekust ja väga paljudest jalutuskäikudest. Pikaajalise Tallinna elanikuna olid väga paljud kohad väga tuttavad. Planeedi tänav ja Koidu park asuvad täitsa lapsepõlvekodu juures ja nendes olen jalutanud palju. Peale tuttavate kohtade võlus mind raamatu kujundus. Iga lehe keeramise ajal oli väike lootus, et sealt tuleb jälle uus aknapilt :) Visuaalne pool andis sellele raamatule minu jaoks kindlasti palju juurde. Illustratsioonid on teinud Lumimari (FB leht siin-
https://www.facebook.com/lumimariart/).
Pealkiri meenutas mulle üht Kariibi mere piraatide osa, kus kompass näitas seda suunda, kuhu su süda soovis minna, sest seal oli keegi või miski kõige olulisem. Kes ei suutnud otsustada, mida ta tahab, sellel jäi kompass tiirlema. Kompass näitab sihti ja peategelane raamatu jooksul otsis endale uut eesmärki.
Jalutamise osas mõjus ta samuti inspireerivalt.
Mõned telefonipildid tuttavatest kohtadest:
"Eriti meeldis mulle reisi alguses kõndida mööda planeedi tänavat, sest mitte miski ei vii sellel tänaval mõtteid kosmosesse. Tänava nimi ja tegelik olek ei saaks olla rohkem omavahel vastuolus." (lk.17-18) Väga nõus! Selle tänavanimetuse üle olen ka ise mõtisklenud.
Nimelt näevad minu lapsepõlves nähtud majad siin välja selliselt...
...mis ei vii tõesti tõesti mitte kuidagi mõtteid kosmosesse.
Praeguseks on üle tee ehitatud küll vähe moodsamaid majasid, aga ka nemad ei muuda asja.
"Siis pööran Planeedilt Koidu pargi suunas. Tol õhtul märkasin pargi mänguplatsil kõigepealt kaht vene põnni. Võimalik, et nad olid just tulnud teisel pool tänavat asuvast koolist."
(lk.18)
Vaade Koidu pargi poolt Planeedi tänava suunas.
Ehk vanapaar jalutaks raamatu peategelasele vastu.
Koidu park, kus saadi tuttavaks:
Raamatu kohta on kirjutatud ka Sirbis, lugeda saab siit- https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/ohuvahedega-romaan/.
Veel leidsin ühe Jan Kausiga 2018 aastal tehtud Postimehe intervjuu, seda saab samuti lugeda- https://kultuur.postimees.ee/4372343/jan-kaus-mulle-on-kirjanikuna-oluline-oma-elutunnet-nii-tapselt-kui-voimalik-sonadesse-panna.
Raamat meeldis. Autor meeldis. Kindlasti loen temalt veel midagi. "Kompassi" puhul on oluline, et tegemist on miniatuurromaaniga. Sellist erisust ma ei osanud tajuda. Minu jaoks oli tegu lihtsalt tavalisest romaanist lühema jutustusega, millel oli veidi eksootilisem źanri nimetus. Küll aga muutis see uudishimulikuks, et rohkem teada saada eri kirjandusźanritest.
Jalutamine meeldis ka. Palju jalutuskäike, mis mõjusid hästi ja aitasid mõtteid korrastada. Olen neid isegi teinud, kuid sellest on aega möödas ja olen hakanud neid taga igatsema.
"...alles tänu Annele saan ma öelda, et olen Tallinna näinud; olen sattunud kohtadesse või tänavatele, kuhu ilma Anneta poleks olnud kunagi põhjust või võimalust minna. Kui ma temalt küsisin, et miks, siis ta vastas, et sedasi hoiab ta tablettide pealt kokku. Ei mingeid peavalu- või unerohtusid." (lk.13)
Lõpuks pilt raamatust minu praeguselt kodutänavalt Maardus... :)
LV nr.28. Vali üks raamat 2017. aasta parimate raamatute nimekirjast (Nimekiri:
https://kultuur.postimees.ee/4351047/need-on-loppeva-aasta-parimad-raamatud)
Kuulub Vikerraadio kultuuritoimetaja Peeter Helme nimekirja.
Mõnd Jan Kausi raamatut olin tahtnud lugeda juba hea mitu aastat. Võimalik, et midagi ka laenutasin, aga lugemiseni ei jõudnud. Võib-olla siis varem polnud õige aeg.
"Kompass" meeldis mulle väga. Lugu ise rääkis minu jaoks igatsusest peale lahkuminekut, lahkuminekuga toimetulekust ja väga paljudest jalutuskäikudest. Pikaajalise Tallinna elanikuna olid väga paljud kohad väga tuttavad. Planeedi tänav ja Koidu park asuvad täitsa lapsepõlvekodu juures ja nendes olen jalutanud palju. Peale tuttavate kohtade võlus mind raamatu kujundus. Iga lehe keeramise ajal oli väike lootus, et sealt tuleb jälle uus aknapilt :) Visuaalne pool andis sellele raamatule minu jaoks kindlasti palju juurde. Illustratsioonid on teinud Lumimari (FB leht siin-
https://www.facebook.com/lumimariart/).
Pealkiri meenutas mulle üht Kariibi mere piraatide osa, kus kompass näitas seda suunda, kuhu su süda soovis minna, sest seal oli keegi või miski kõige olulisem. Kes ei suutnud otsustada, mida ta tahab, sellel jäi kompass tiirlema. Kompass näitab sihti ja peategelane raamatu jooksul otsis endale uut eesmärki.
Jalutamise osas mõjus ta samuti inspireerivalt.
Mõned telefonipildid tuttavatest kohtadest:
"Eriti meeldis mulle reisi alguses kõndida mööda planeedi tänavat, sest mitte miski ei vii sellel tänaval mõtteid kosmosesse. Tänava nimi ja tegelik olek ei saaks olla rohkem omavahel vastuolus." (lk.17-18) Väga nõus! Selle tänavanimetuse üle olen ka ise mõtisklenud.
Nimelt näevad minu lapsepõlves nähtud majad siin välja selliselt...
Praeguseks on üle tee ehitatud küll vähe moodsamaid majasid, aga ka nemad ei muuda asja.
"Siis pööran Planeedilt Koidu pargi suunas. Tol õhtul märkasin pargi mänguplatsil kõigepealt kaht vene põnni. Võimalik, et nad olid just tulnud teisel pool tänavat asuvast koolist."
(lk.18)
Vaade Koidu pargi poolt Planeedi tänava suunas.
Ehk vanapaar jalutaks raamatu peategelasele vastu.
Koidu park, kus saadi tuttavaks:
Raamatu kohta on kirjutatud ka Sirbis, lugeda saab siit- https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/ohuvahedega-romaan/.
Veel leidsin ühe Jan Kausiga 2018 aastal tehtud Postimehe intervjuu, seda saab samuti lugeda- https://kultuur.postimees.ee/4372343/jan-kaus-mulle-on-kirjanikuna-oluline-oma-elutunnet-nii-tapselt-kui-voimalik-sonadesse-panna.
Raamat meeldis. Autor meeldis. Kindlasti loen temalt veel midagi. "Kompassi" puhul on oluline, et tegemist on miniatuurromaaniga. Sellist erisust ma ei osanud tajuda. Minu jaoks oli tegu lihtsalt tavalisest romaanist lühema jutustusega, millel oli veidi eksootilisem źanri nimetus. Küll aga muutis see uudishimulikuks, et rohkem teada saada eri kirjandusźanritest.
Jalutamine meeldis ka. Palju jalutuskäike, mis mõjusid hästi ja aitasid mõtteid korrastada. Olen neid isegi teinud, kuid sellest on aega möödas ja olen hakanud neid taga igatsema.
"...alles tänu Annele saan ma öelda, et olen Tallinna näinud; olen sattunud kohtadesse või tänavatele, kuhu ilma Anneta poleks olnud kunagi põhjust või võimalust minna. Kui ma temalt küsisin, et miks, siis ta vastas, et sedasi hoiab ta tablettide pealt kokku. Ei mingeid peavalu- või unerohtusid." (lk.13)
Lõpuks pilt raamatust minu praeguselt kodutänavalt Maardus... :)
Comments
Post a Comment