"Klaasveranda"

Tõnu Õnnepalu, 112lk Varrak 2016

 

Esna mõis aastast 1910. Lugu algab noore mõisapreili armumisega aednikupoissi, tunded on tugevad, kuid loole on vastu tüdruku ema. Mõisapreili on väga sümpaatne tegelaskuju, seisute osas pirtsakas ei ole, tunneb huvi Eesti ja eestlaste vastu (ja loeb eesti kirjandust!). Emale jääb siiski suurem sõnaõigus ja abielu tuleb kõrgemast seisusest heakskiidetud mehega ja noorpõlvearmastusele tagasi mõeldes ei olegi see enam mõisapreili jaoks nii oluline ja vajub hoopis unustusse. Olulisemad on abielust sündinud lapsed. Raamat kirjeldab ka sõda, põgenemist välismaale ja elumuutusi. Ning peale sõda juba vanaks jäänud mõisapreili meenutusi ja tema laste saatust.

Lugemiselamus on hoopis midagi muud, kui selline suusõnaline kokkuvõte. Korraliku naudingu saab ikka raamatut lugedes, näiteks...

Aga nüüd ma tean,

et ema, see Lisi, Baronin Schilling,

sündinud Freifräulein Grünewaldt,

polnud mitte see, kes elus kõik kaotas,

vaid see,

kellel elus kõik oli.

Sest ainult see saab kõik kaotada,

kellel kõik on.  

(lk.105-106)

Raamatust kirjastuse kodulehelt- https://varrak.ee/toode/klaasveranda/

Minu esimene Tõnu Õnnepalu raamat. Kuigi tegu on poeemiga, siis ei olnudki nii hirmus, hoopis väga hea vaheldus oli! Meeldis väga ja tahan Tõnu Õnnepalu loomingust kindlast veel midagi  lugeda. Näiteks siit saab kuulata-vaadata ka Õnnepalu mõtteid euroopast- https://arhiiv.err.ee/vaata/plekktrumm-tonu-onnepalu.

Mõtteainet sain ka. Kui palju on kodukandi lähedal hooneid, millel on lugu või mille loo üle saaks mõtiskleda? Kindlasti väga palju. Ja isegi, kui ajalugu ei anna vastust, milline nende lugu on, võib selle ka välja mõtelda. Minu maja ei ole sama eakas, kui mõni mõisahoone, aga ka siit on läbi käinud erinevad elusaatused... Mul on millegipärast kiiks, et mu korteris elas kunagi algusaegadel üks lühemat kasvu võõrkeelne meesterahvas, kellele meeldis kvaliteetne joogipoolis, kes oli veidi edev, aga väga väärikas ja viisakas. Sinnani pole veel jõudnud, et terve elulugu välja mõelda... ehk ta ilmutab end unes ;)

Eriliselt kiidan raamatut. Alguses lugesin ELLUst, aga jäi kripeldama, kuidas raamat "päriselt" välja näeb. Telefonist lugedes on pildid ja vorming siiski teistsugused ja paberraamatuga on kaasa plaat! Kuulata saab Tõnu Õnnepalu ettelugemist. Väga läbimõeldud ja väga stiilne tervik.


ISIKLIK VÄLJAKUTSE LISAKS LUGEMISELE, peale raamatu lugemist vaatan ka filmi.
"Winchester" 99min (Spierig Brothers/ Australia, USA) 2018

Leidsin guugeldades uhke maja pildiga filmitutvustuse ja kerge kartusega valisin õudusfilmi. Sest mis väljakutse see ikka on, kui end ei ületa? Õudusfilme ma vaatan tavaliselt siis, kui nende sisu muutub hirmsa asemel juba naljakaks. Muul ajal mitte.
Sain meeldiva üllatuse. Sama stiilne film, kui oli raamat. Nende sisu küll erinev- üks räägib perekonnalugu, teine on vaimudest. Aga omavahel moodustavad nad laheda kombinatsiooni.
Filmist ka- Winchesteri mõis on Ameerikas täiesti olemas ja film põhinebki päriselulisel lool (niipalju, kui keegi sellest usub või ei usu). Youtube´is on näiteks ingliskeelne sissejuhatav tutvustus siin- https://www.youtube.com/watch?v=Padm4JItZPw, sealt näeb kuidas maja päriselus välja näeb. Maja on ehitanud Sarah Winchester kuni oma surmani 1922. Filmis räägib ta teda kontrollimasaadetud psühholoogile (pärandiasjad, peale mehe surma päris ta osalise Winchesteri ettevõttes, juhatus hakkas kahtlema ta vaimses küljes ja saatis kontrolli), et saab ilmutusi vaimudelt, kes lasid tal joonistada toad, milles nad surid. Surma said nad Winchesteri relvade läbi. Sarah lasi ööpäevaringselt ehitada nendesamade joonistuste alusel tube, kuhu hinged said sisse kolida ja endaga tööd teha. Kurjemate hingede uksed löödi 13 naelaga kinni. See pidi neid seal kinni hoidma, kuid mitte iga kord...
Kartma ei pea, enamus filmist jutustab Sarah´i ja maja lugu. Jubedamaks läheb filmi lõpus, aga siis on juba liiga põnev, et pooleli jätta!