"Camera Lucida"
Roland Barthes, 144lk Eesti Kunstiakadeemia Kirjastus 2015
Raamat fotograafiast. Lugejale antakse kõigepealt teoreetiline ülevaade, raamatu teises pooles analüüsitakse erinevaid fotosid ja autor seletab lahti, mis ta asjadest arvab ja kuidas näeb fotograafias aega. Foto on “jagatud hallutsinatsioon (ühest küljest “see ei ole siin”, teisest küljest “aga see on päriselt olnud”) (lk.136). Autori jaoks on oluline, et fotos oleks mõni mõtlemapanev detail, vastuolu või tajutav osa. Seetõttu ei ole kiidetud fotode tehnilist poolt- valguse ja varju mängud, poosid ja mängud teravusega. Köitvamad on need fotod, mille puhul me ei saa teada "miks" foto tehtud on. Heakskiidu saavad fotod, mis ei ole ette kavatsetud.
Mõned tsitaadid:
“Maastikufotod (olgu linnast või maalt) peavad minu jaoks olema asustatavad, mitte külastatavad.” (lk.52)
“Kas surma, enesetapu, kehavigastuste ja õnnetuste kohta ei ole midagi öelda? Ei- pole midagi öelda nende fotode kohta, millel ma näen valgeid kitleid, kanderaame, maas lebavaid kehi, klaasikilde jms. Ah, oleks siin vaid mõni pilk; oleks vaid keegi, kes mind neilt fotodelt vaataks!” (lk.131)
“Ühe kohviku kundesid vaadates ütles keegi mulle väga täpselt “Vaadake, kui tuhmid nad on; tänapäeval on pildid elusamad, kui inimesed ise.”” (lk.139)
Raamatust:
https://www.artun.ee/camera-lucida/
http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/roland-barthesi-uus-aktuaalsus/
Seda raamatut sattusin lugema täiesti juhuslikult. Pidime koolis esitama lugemispäeviku, kus üks raamat oli ise valitud. Tähtaeg juba paistis, seega pidin leidma kiirelt midagi, mis poleks ei liiga keeruline, liiga mahukas, raamatukogus olemas ja sellisel teemal, millest huvi tunnen ja midagi kaasa rääkida tahan. See oli seda sorti raamat, mille lugemise ajal tuli keskendunult kaasa mõtelda, et püsida autoriga samas tempos. Õnneks arvestas ta lugejaga ja ei eeldanud (akadeemilisi) eelteadmisi.
Lugemine võttis maha igasugused hirmud loomingulise tegevuse osas ja andis enesekindlust. Vaja on emotsiooni ja see on kõigil väga erinev. Näiteks inimestele meeldivad asjad, millega tunnevad mingeid seoseid, neile võib miski ühel päeval meeldida, kuid järgmisel enam mitte. Looming ja enda maitse ei pea mahtuma mingitesse piiridesse ja võib julgelt omada enda arvamust.
“Ma olen metslane, laps- või maniakk; ma hülgan kogu teadmise, kogu kultuuri, ma keeldun omaks võtmast võõra pilku.” (lk.64)
ISIKLIK VÄLJAKUTSE LISAKS LUGEMISELE, peale raamatu lugemist vaatan ka filmi.
"Finding Vivian Maier" 83min (John Maloof, Charlie Siskel/ USA) 2013
Dokumentaalfilm lapsehoidjast, kes oli salafotograaf. Peale surma sattusid tema asjad oksjonile. Sealt leidis need üks noormees, kes hakkas jälgi ajama ja otsima, kellele kuulusid kõik need filmilindid ja kas tegu on mõne kuulsa fotograafi töödega (sest need olid head fotod, mitte lihtsalt fotod).
Jäljed viisid erinevate perekondadeni, kes olid Vivianile lapsehoidjana tööd pakkunud. Juba täiskasvanuks saanud lapsed mäletasid teda alati koos kaameraga ja alati häid fotosid otsimas.
Iseloomu poolest oli tegu erakliku ja kummalise naisterahvaga.
Töid saab vaadata http://www.vivianmaier.com/ Soovitan pilk peale visata!
Ise natuke ootan ja siis lähen raamatukokku luurele ;) Ester lobises välja, et Tallinna Keskraamatukogu võõrkeelse kirjanduse osakonnas on üks Vivian Maieri raamat olemas.
Raamat fotograafiast. Lugejale antakse kõigepealt teoreetiline ülevaade, raamatu teises pooles analüüsitakse erinevaid fotosid ja autor seletab lahti, mis ta asjadest arvab ja kuidas näeb fotograafias aega. Foto on “jagatud hallutsinatsioon (ühest küljest “see ei ole siin”, teisest küljest “aga see on päriselt olnud”) (lk.136). Autori jaoks on oluline, et fotos oleks mõni mõtlemapanev detail, vastuolu või tajutav osa. Seetõttu ei ole kiidetud fotode tehnilist poolt- valguse ja varju mängud, poosid ja mängud teravusega. Köitvamad on need fotod, mille puhul me ei saa teada "miks" foto tehtud on. Heakskiidu saavad fotod, mis ei ole ette kavatsetud.
Mõned tsitaadid:
“Maastikufotod (olgu linnast või maalt) peavad minu jaoks olema asustatavad, mitte külastatavad.” (lk.52)
“Kas surma, enesetapu, kehavigastuste ja õnnetuste kohta ei ole midagi öelda? Ei- pole midagi öelda nende fotode kohta, millel ma näen valgeid kitleid, kanderaame, maas lebavaid kehi, klaasikilde jms. Ah, oleks siin vaid mõni pilk; oleks vaid keegi, kes mind neilt fotodelt vaataks!” (lk.131)
“Ühe kohviku kundesid vaadates ütles keegi mulle väga täpselt “Vaadake, kui tuhmid nad on; tänapäeval on pildid elusamad, kui inimesed ise.”” (lk.139)
Raamatust:
https://www.artun.ee/camera-lucida/
http://www.sirp.ee/s1-artiklid/c9-sotsiaalia/roland-barthesi-uus-aktuaalsus/
Seda raamatut sattusin lugema täiesti juhuslikult. Pidime koolis esitama lugemispäeviku, kus üks raamat oli ise valitud. Tähtaeg juba paistis, seega pidin leidma kiirelt midagi, mis poleks ei liiga keeruline, liiga mahukas, raamatukogus olemas ja sellisel teemal, millest huvi tunnen ja midagi kaasa rääkida tahan. See oli seda sorti raamat, mille lugemise ajal tuli keskendunult kaasa mõtelda, et püsida autoriga samas tempos. Õnneks arvestas ta lugejaga ja ei eeldanud (akadeemilisi) eelteadmisi.
Lugemine võttis maha igasugused hirmud loomingulise tegevuse osas ja andis enesekindlust. Vaja on emotsiooni ja see on kõigil väga erinev. Näiteks inimestele meeldivad asjad, millega tunnevad mingeid seoseid, neile võib miski ühel päeval meeldida, kuid järgmisel enam mitte. Looming ja enda maitse ei pea mahtuma mingitesse piiridesse ja võib julgelt omada enda arvamust.
“Ma olen metslane, laps- või maniakk; ma hülgan kogu teadmise, kogu kultuuri, ma keeldun omaks võtmast võõra pilku.” (lk.64)
ISIKLIK VÄLJAKUTSE LISAKS LUGEMISELE, peale raamatu lugemist vaatan ka filmi.
"Finding Vivian Maier" 83min (John Maloof, Charlie Siskel/ USA) 2013
Dokumentaalfilm lapsehoidjast, kes oli salafotograaf. Peale surma sattusid tema asjad oksjonile. Sealt leidis need üks noormees, kes hakkas jälgi ajama ja otsima, kellele kuulusid kõik need filmilindid ja kas tegu on mõne kuulsa fotograafi töödega (sest need olid head fotod, mitte lihtsalt fotod).
Jäljed viisid erinevate perekondadeni, kes olid Vivianile lapsehoidjana tööd pakkunud. Juba täiskasvanuks saanud lapsed mäletasid teda alati koos kaameraga ja alati häid fotosid otsimas.
Iseloomu poolest oli tegu erakliku ja kummalise naisterahvaga.
Töid saab vaadata http://www.vivianmaier.com/ Soovitan pilk peale visata!
Ise natuke ootan ja siis lähen raamatukokku luurele ;) Ester lobises välja, et Tallinna Keskraamatukogu võõrkeelse kirjanduse osakonnas on üks Vivian Maieri raamat olemas.
Comments
Post a Comment