"Minu Fidźi"

Mariliis Alev, 224lk Petrone Print 2018

LV nr.23- Raamat Petrone Prindi "Minu" sarjast, mis on ilmunud aastatel 2017-2019

Raamat kunagise unistuse täitmisest ja reisist Fidžile. Minu jaoks oli terve raamat jooksul armas mõte, et see ei ole ainult reisiraamat, vaid unistuse täitumise raamat. Loo jooksul lööb Mariliis kaasa külaelanike tegemistes (näiteks proovib kookosõli tegemise ära!), teeb kohalikku käsitööd, õpib külakoolis koos lastega kohalikku keelt ja õpetab keskkonnasõbralikumat eluviisi, elab ka linnas ja käib ööklubis... seega sain lugejana põhjaliku ülevaate ja korralikud kirjeldused elust Fidži saarel. Samuti saareelanike ajaloost ja sellest, kuidas osa minevik kaob. "Vana aja kommetest ja vägivaldsest kannibalide ajast ei taheta rääkida omaks võetud uue usu dogmade, häbi või teadmatuse pärast. Kirjaliku pärimuse sellest ajast on suuresti misjonärid põletanud, hävitanud ja maha vaikinud." (lk.89)

Fidži jätab väga sõbraliku mulje oma lahkete inimestega ja võib-olla nad on tõesti maaima kõige õnnelikum rahvas :)

"Fiji-time. See on definitsioonita ajaühik. See on carpe-diem suhtumine, see on meditatsioon, see on kannatlikkuse kasvatamine ja tänulikkus iga elatud hetke eest. Need on sekundid ja tunnid, mille jooksul sa koged kuristikku Saksa sekunditäpsuse ja saare elustiili vahel. Need on hetked, millal sa tunned oma iseloomu kasvamas ja kinnistumas või siis purustamas standardeid, milles siiani oled elanud, ja õpid hetkes elamise kunsti." (lk.23) 

"See on heategevusorganisatsiooni panus Fidži hariduse edendamisesse. Ehk siis hunnik vanarauda, kuskil büroos mahakantud riistvara, mis on saadetud pekiste nägude ja harraste käepigistustega pidulikult maailmaparandamise sildi all kaugesse külla... kus ei ole elektrit!" (lk.83)

Sellega tuli mul meelde, üks naljakas lugu... Olen palju liikunud koos lapsevankriga. Ja see ei käi küll heategevuse alla, kuid ka meil siin tahetakse head ja tehakse nõuetekohaselt uute ametihoonete sisse liftid, mis peaks andma kõigile abivajajatele ligipääsu kõrgematele korrustele. AGA nii mõnigi kord olen näinud maja sees lifti, kuid majja pääseb vaid trepist, kus pole kaldteed :)

"Kui majja sisse astume, avaneb seal üsna kummaline vaatepilt: põrandapind on täidetud magavate lastega. Ka all külas olen näinud, kuidas küla koolieelikud koonduvad ühte kampa ja siis päevad läbi ringi rallivad, nii et neist võib vaid tolmupilve näha. Kui kõht läheb tühjaks, astutakse sisse esimesse ettejuhtuvasse majja ja küll keegi ikka süüa annab. Kui uni tuleb peale, siis varjutakse järgmisesse majja, ja nii avanebki juuresolev pilt: majatäis tukkuvaid põngerjaid. Enne päikeseloojangut teevad lapsevanemad külale ringi peale, otsivad oma võsukesed üles ja kuulevad ühtlasi päevauudiseid. Siin toimib meil praegu vaid kõnekäänuna tuntud ütlus, et lapsekasvatamiseks on tervet küla tarvis." (lk.90)

Raamatust kirjastuse lehelt- https://petroneprint.ee/raamatud/minu-fidzi/ 

Mulle väga meeldis, et raamatus näeme Fidžit erinevate nurkade alt. Kõigepealt külaelu, hiljem linnamelu ja ka reisisellide lugusid (need on minu jaoks vist reisiraamatutes kõige olulisem, sest ilma jääb kuidagi... midagi puudu). Kirjeldused majadest on põhjalikud ja tänu tekstiilikunstniku-diplomiga autorile saame teada ka kohalikust vaibategemisest koos kõigi eeltegevuste ja toimingutega.
"Lõpuks jõuab kätte kauaoodatud päev! Kui palju töötunde on läinud materjali ettevalmistamiseks. Kui palju kannatust ja hoolt, et kuivi lehti pööramas ja vihma eest peitmas käia. Küla osavaim punuja tuleb isiklikult meid pühendama sellesse iidsesse täiuslikku käsitöösse. /.../ uskusin end aimavat, kuidas asi käib, kuid üllatun ikkagi töövõtete lihtsusest ja lollikindlusest." (lk.109)
"Voivoi matt pole ainult praktiline majapidamisese (pärandakate, magamisalus, seinakate), vaid tal on ühtlasi ka tseremoniaalne väärtus. Vaipu kingitakse erinevateks üritusteks, näiteks pulmad või sünnid, ja sel puhul põimitakse vaipadesse värvitud lehtedega mustreid, mis tihti on omased ja ainukordsed just kuduja külale või perekonnale." (lk.110)

Raamatust leidsin ka oma unistuste vannitoa!
"Majade juurest nähtava tiheda roheluse vahele avaneb pisike plats, kus on kividest laotud põrand. Siin on puupakk seebialusega, kõrval kasvava puu küljes ripuvad elanike rätikud ja lisaks on siin keset dźunglit suur malmvann. Ma nii väga tahaksin teada selle vanni lugu, kust ta tuli ja kuidas ta siia metsa sai. See vaatepilt on fantastiline!" (lk.168)

Terve raamat ei ole õnneks roosamanna. Saab lugeda ka ausaid ajutisi kriise, soovi lõpuks potililli oma kodus omada ja kasta ja ka natuke tundemöllu on kirja saanud.
Pealkiri "Paradiisi varjud" jääb lõpuks natuke ehk liiga kriitiliseks, sest ühtegi halba joont ju välja ei tule. Aga teistpidi suunab ta lugeja õigele teele, sest kõik nähtu on ausalt kirja saanud.


ISIKLIK VÄLJAKUTSE LISAKS LUGEMISELE, peale raamatu lugemist vaatan ka filmi.
"Into the wild" 148min (Sean Penn, USA) 2007

"Minul tuleb üksi reisimine lausa kohutavalt hästi välja. Täna ja siin leian siiski, et mis on see õnn, kui seda ei jagata. Nagu iga eskapisti lugu jutustav mängufilm "Into the wild" ("Tagasi looduse rüppe"). (lk.116)
Sellest filmist lootsin midagi veidi teistsugust, kui ta tegelikult oli. Ei oodanud rumalt "lääne inimest". Mulle tuli filmi vaadates meelde üks anekdoot, kus otsitakse ideaalset meest korrusmajast mille igal korrusel on järjest paremad ja paremad mehed, kes jäetakse kõrvale lootes et kõige kõrgemal on see täiuslik ideaal (teadmata, mis see kõige täiuslikum täpselt on) ja sinna jõudes tuleb välja, et... oleks tulnud enne oma soovid läbi mõtelda ja jääda õigesse kohta, sest muidu võib kõigest ilma jääda.
Film ise ja kõik mis jutustati oli järelikult hästi tehtud ja mõjuv, kui ta juba emotsiooni tekitada suutis. Palju oli ilusaid loodusvõtteid.
Filmi vaadates sain aru, et olen hädine filmivaataja, sest seriaalides on pidev tegevus ja tekst, filmides jäetakse rohkem "vaba ruumi" mõtetele. Hädise filmivaatajana võttis selle filmi äravaatamine aega terve nädala...