"Ajaga silmitsi. Meenutusi Alo Mattiisenist"
Toomas Muru, 136lk A-Disain 2010
Nagu pealkiri lubab, on raamatus palju meenutusi. Ülesehitus on lihtne ja loogiline- kõigepealt perekond, siis koolilood, abikaasad ja tütar, tööteemad ja teised kaaslased. Selle jooksul saab põhilise eluloost teada. Palju iseloomustusi, erinevaid juhtumisi, palju näiteid loomingust. Meenutused on üsna sarnased ja kõige rohkem joonistub sealt välja loominguline, abivalmis ja intelligentne isiksus. Meenutatakse heaga.
Ema meenutab kooliaega, kus pinginaabriga unustati end tundideks arutlema maailma avastamise üle...
"Alo oli suur unistaja. Ta oskas ja tahtis unistustega koos elada. Unistused saatsid teda kogu elu. Mitu neist on minulegi meelde jäänud, need mida mulle usaldati rääkida. Rohkem jagas ta oma unistusi pinginaaber Jüriga. Jüri rääkis kord: teises klassis käies ja koolist koju tulles olevat nad jutuhoogu sattunud, unistades end tänavale mitmeks tunniks jutustama- sellest, kuidas nad kord kaugetele maadele koos reisivad, maailma ja selle imesid avastama lähevad." (lk.11, Helmi Mattiisen)
...noorem õde meenutab kuidas lapsepõlves fotode jaoks poseeris...
"Teine põnev koht oli meie maja pööning, kus Alo sõpradega fotosid ilmutas. Ka sinna lubati mind harva. Pööningul oli hirmus põnev. Põles punane valgus, -muidu oli kottpime- ja poisid tõstsid ühest kausist teise pabereid, millele lõpuks ilmusid fotod. Põhiline mannekeen neil fotodel olin mina. Mäletan fotosid, mida Alo tegi koos Anttiga, kui olin umbes kolme-nelja aastane. Mulle pandi pähe erinevaid mütse ja külge erinevaid ehteid ema ehtekarbist. Pidin poseerima küll õues kase all, küll toas erinevates kohtades. Nemad katsetasid niimoodi oma fotograafiaoskusi. Minu jaoks olid need väga õnnelikud hetked, kui Alo mind pööningule piltide ilmutamisele kaasa võttis." (lk.21-22, Ade Hitsov)
...koolikaaslased meenutavad ühist aega...
"Et hilisem tee pärast keskkooli viis Alo Tallinna ja minu Tartusse, siis kohtusime harvemini, aga üks asi oli küll hämmastav- kunagi polnud tarvis otsida sõnu, et rääkida. Dialoog jätkus loomulikult, nagu poleks mingit ajalist katkestust olnudki. Kõneleme ka praegu, sest surm on ju ainult olemisest teise retk." (lk.31, Toomas Muru)
"Kooli lõpupäevil sõitsime Alo, Toomas Muru ja Varje Raevaldiga Pühajärvele jaanitulele. Varahommikul nelja paiku kõmpisime Aloga kahekesi Pühajärvelt Otepääle. Olime seda maad treeninglaagrite ajal ennegi koos vantsinud. Olime kaheksateist. Rääkisime tulevikust. Otepää kultuurimaja aias seisis klaver, mida poldud jõutud veel sisse tassida. Alo hakkas mängima. Välja tormas mitu vihast inimest. Mängu kuuldes jäid nad hoobilt vait ja poolelt sammult seisma. See mäng oli korraga nagu jumalagajätt lapsepõlvega ja pilk laotuses loitva päikese poole." (lk.37, Jüri Leesment)
...naised ja tütar meenutavad ühiseid hetki...
"Alo juures oli sümpaatne see, et temaga sai filosofeerida igasugustel teemadel. Mulle meeldib väga rääkida, huvitav on see, et ka meie tütrele Anna-Mariitale meeldib maailmaprobleemide üle arutleda ja mõtiskleda. Istusime Aloga sageli konsi ühika keldris ja lihtsalt rääkisime pooled ööd läbi." (lk.75, Rita Rätsepp)
"Mäletan, et terve selle aja jooksul, kui Jõgeval olime, ei tohtinud keegi peale minu teda "segamas" käia. Isegi kui oli vaja sööma kutsuda, võisin ainult mina sinna minna. Issi laskis mul sellest muusikateosest mitu korda kuulata erinevaid katkendeid, et mis mulle rohkem meeldib või mida sobiks lisada. Ta ütles alati, et talle on oluline, mida mina ta loomingust arvan ning et ma oskavat alati õigeid märkusi teha." (lk.84, Anna-Mariita Mattiisen)
"Lõpuks suutis ta mu koduse telefoninumbri välja rääkida (sel hetkel ma veel ei teadnud, et Alol on fenomenaalne numbrimälu- kõik numbrid, mis öeldi, jäid kohe meelde) lubadusega mind hommikul õigel ajal üles ajada, et ma tööle hiljaks ei jääks. Loomulikult ma ei uskunud, et ta seda teeb. Kuid kell viis hommikul helises telefon- Alo sõnas: "Ma ei jaksanud enam kauem üleval olla, lubasin sulle ju helistada."" (lk.89, Katri Varbola)
Sisusse rohkem ei läheks... see jääb uutele lugejatele.
Pildimaterjal on selles raamatus tekstiga väga hästi kokku sobima pandud ja ei mõju üleliigse või eraldi osana. Kujundust kiidaksin väga. Mõnus on lugeda raamatut, mis on mugavas formaadis, järjehoidjaga ja väga läbimõeldult kokku pandud!
Ma ei oskagi ütelda, kas see on hea raamat või mitte. Oleneb, mida sealt oodata. Ma ei saa ütelda, et varem Alo Mattiisenist palju teadnud oleksin. Kas ma sain rohkem teada peale lugemist? Jah. Aga mitte niiväga kui inimese vaid kui helilooja ja loomingulise inimese kohta. Enda lapsepõlvest mäletan eriti mõnusate jõululauludega kassetti lauluga "Õhtul pimedas ja nõnda valgel", lugedes tuli meelde ka "Üks president korraga". Isamaalisi laule, näiteks "Eestlane olen ja eestlaseks jään", on ilmselt kõik kuulnud... Uudishimu aga tekitas instrumentaalmuusika ja Henry Laksiga koos tehtud laulud. Loodan neid kindlasti leida ja kuulata.
Kahju oli, et Alo Mattiiseni ideid ja mõtteid vähe oli. Sama tunnen ka teiste andekate inimeste kohta, kes teevad küll palju, aga kõike ei jõua. Mulle väga meeldiks, kui ka need mõtted jõuaks kunagi kuskile.
Siin raamatus oli vähemalt kirjas nägemus täiskasvanute laulupeost:
"Mida võtaksite ette täiskasvanute laulupidude muutmiseks?
"Koit" ja tule süütamine peavad muidugi jääma, need on traditsioonid. Aga kujutan ete, et laulupeod ise peaksid toimuma pimedal ajal ja olema loitsu moodi. Ei peaks olema esinejaid, vaid eeslauljad ning rahvas laulaks nendega koos. Tõrvikud, pimedus, taaralikkus... Muidugi tekib küsimus, kuidas seda teostada. Kasvõi selle poolest, et laulupeol esinevad ka lastekoorid ja neid ei saa ju päris öö peale jätta." (lk.132, artikkel ajakirjast "Favoriit", juuli/august 1996)
Nagu pealkiri lubab, on raamatus palju meenutusi. Ülesehitus on lihtne ja loogiline- kõigepealt perekond, siis koolilood, abikaasad ja tütar, tööteemad ja teised kaaslased. Selle jooksul saab põhilise eluloost teada. Palju iseloomustusi, erinevaid juhtumisi, palju näiteid loomingust. Meenutused on üsna sarnased ja kõige rohkem joonistub sealt välja loominguline, abivalmis ja intelligentne isiksus. Meenutatakse heaga.
Ema meenutab kooliaega, kus pinginaabriga unustati end tundideks arutlema maailma avastamise üle...
"Alo oli suur unistaja. Ta oskas ja tahtis unistustega koos elada. Unistused saatsid teda kogu elu. Mitu neist on minulegi meelde jäänud, need mida mulle usaldati rääkida. Rohkem jagas ta oma unistusi pinginaaber Jüriga. Jüri rääkis kord: teises klassis käies ja koolist koju tulles olevat nad jutuhoogu sattunud, unistades end tänavale mitmeks tunniks jutustama- sellest, kuidas nad kord kaugetele maadele koos reisivad, maailma ja selle imesid avastama lähevad." (lk.11, Helmi Mattiisen)
...noorem õde meenutab kuidas lapsepõlves fotode jaoks poseeris...
"Teine põnev koht oli meie maja pööning, kus Alo sõpradega fotosid ilmutas. Ka sinna lubati mind harva. Pööningul oli hirmus põnev. Põles punane valgus, -muidu oli kottpime- ja poisid tõstsid ühest kausist teise pabereid, millele lõpuks ilmusid fotod. Põhiline mannekeen neil fotodel olin mina. Mäletan fotosid, mida Alo tegi koos Anttiga, kui olin umbes kolme-nelja aastane. Mulle pandi pähe erinevaid mütse ja külge erinevaid ehteid ema ehtekarbist. Pidin poseerima küll õues kase all, küll toas erinevates kohtades. Nemad katsetasid niimoodi oma fotograafiaoskusi. Minu jaoks olid need väga õnnelikud hetked, kui Alo mind pööningule piltide ilmutamisele kaasa võttis." (lk.21-22, Ade Hitsov)
...koolikaaslased meenutavad ühist aega...
"Et hilisem tee pärast keskkooli viis Alo Tallinna ja minu Tartusse, siis kohtusime harvemini, aga üks asi oli küll hämmastav- kunagi polnud tarvis otsida sõnu, et rääkida. Dialoog jätkus loomulikult, nagu poleks mingit ajalist katkestust olnudki. Kõneleme ka praegu, sest surm on ju ainult olemisest teise retk." (lk.31, Toomas Muru)
"Kooli lõpupäevil sõitsime Alo, Toomas Muru ja Varje Raevaldiga Pühajärvele jaanitulele. Varahommikul nelja paiku kõmpisime Aloga kahekesi Pühajärvelt Otepääle. Olime seda maad treeninglaagrite ajal ennegi koos vantsinud. Olime kaheksateist. Rääkisime tulevikust. Otepää kultuurimaja aias seisis klaver, mida poldud jõutud veel sisse tassida. Alo hakkas mängima. Välja tormas mitu vihast inimest. Mängu kuuldes jäid nad hoobilt vait ja poolelt sammult seisma. See mäng oli korraga nagu jumalagajätt lapsepõlvega ja pilk laotuses loitva päikese poole." (lk.37, Jüri Leesment)
...naised ja tütar meenutavad ühiseid hetki...
"Alo juures oli sümpaatne see, et temaga sai filosofeerida igasugustel teemadel. Mulle meeldib väga rääkida, huvitav on see, et ka meie tütrele Anna-Mariitale meeldib maailmaprobleemide üle arutleda ja mõtiskleda. Istusime Aloga sageli konsi ühika keldris ja lihtsalt rääkisime pooled ööd läbi." (lk.75, Rita Rätsepp)
"Mäletan, et terve selle aja jooksul, kui Jõgeval olime, ei tohtinud keegi peale minu teda "segamas" käia. Isegi kui oli vaja sööma kutsuda, võisin ainult mina sinna minna. Issi laskis mul sellest muusikateosest mitu korda kuulata erinevaid katkendeid, et mis mulle rohkem meeldib või mida sobiks lisada. Ta ütles alati, et talle on oluline, mida mina ta loomingust arvan ning et ma oskavat alati õigeid märkusi teha." (lk.84, Anna-Mariita Mattiisen)
"Lõpuks suutis ta mu koduse telefoninumbri välja rääkida (sel hetkel ma veel ei teadnud, et Alol on fenomenaalne numbrimälu- kõik numbrid, mis öeldi, jäid kohe meelde) lubadusega mind hommikul õigel ajal üles ajada, et ma tööle hiljaks ei jääks. Loomulikult ma ei uskunud, et ta seda teeb. Kuid kell viis hommikul helises telefon- Alo sõnas: "Ma ei jaksanud enam kauem üleval olla, lubasin sulle ju helistada."" (lk.89, Katri Varbola)
Sisusse rohkem ei läheks... see jääb uutele lugejatele.
Pildimaterjal on selles raamatus tekstiga väga hästi kokku sobima pandud ja ei mõju üleliigse või eraldi osana. Kujundust kiidaksin väga. Mõnus on lugeda raamatut, mis on mugavas formaadis, järjehoidjaga ja väga läbimõeldult kokku pandud!
Ma ei oskagi ütelda, kas see on hea raamat või mitte. Oleneb, mida sealt oodata. Ma ei saa ütelda, et varem Alo Mattiisenist palju teadnud oleksin. Kas ma sain rohkem teada peale lugemist? Jah. Aga mitte niiväga kui inimese vaid kui helilooja ja loomingulise inimese kohta. Enda lapsepõlvest mäletan eriti mõnusate jõululauludega kassetti lauluga "Õhtul pimedas ja nõnda valgel", lugedes tuli meelde ka "Üks president korraga". Isamaalisi laule, näiteks "Eestlane olen ja eestlaseks jään", on ilmselt kõik kuulnud... Uudishimu aga tekitas instrumentaalmuusika ja Henry Laksiga koos tehtud laulud. Loodan neid kindlasti leida ja kuulata.
Kahju oli, et Alo Mattiiseni ideid ja mõtteid vähe oli. Sama tunnen ka teiste andekate inimeste kohta, kes teevad küll palju, aga kõike ei jõua. Mulle väga meeldiks, kui ka need mõtted jõuaks kunagi kuskile.
Siin raamatus oli vähemalt kirjas nägemus täiskasvanute laulupeost:
"Mida võtaksite ette täiskasvanute laulupidude muutmiseks?
"Koit" ja tule süütamine peavad muidugi jääma, need on traditsioonid. Aga kujutan ete, et laulupeod ise peaksid toimuma pimedal ajal ja olema loitsu moodi. Ei peaks olema esinejaid, vaid eeslauljad ning rahvas laulaks nendega koos. Tõrvikud, pimedus, taaralikkus... Muidugi tekib küsimus, kuidas seda teostada. Kasvõi selle poolest, et laulupeol esinevad ka lastekoorid ja neid ei saa ju päris öö peale jätta." (lk.132, artikkel ajakirjast "Favoriit", juuli/august 1996)
Comments
Post a Comment