"Okas ja Käbi"
Evald Okase impressioonid ja Käbi Laretei novell, 127lk SE&JS 2012
Evald Okas oli väga andekas kunstnik, kelle tööd mulle juba pikka aega
väga meeldinud on. Käbi Lareteist ega ta loomingust ei teadnud ma eriti
midagi.Samuti ei mäleta ma, et oleksin lugenud mõnda raamatut, kus oli tekst ja pilt nii sobivalt kokku pandud, kuigi pilt ei ole lihtsalt teksti illustratsioon vaid täitsa eraldiseisev...sisu? ...lugu? Illustratsioonid võivad siin olla mõlemat. Lugeda sain erinevatest dirigentidest, suhete muutumisest aja möödudes ja armastusega kaasaskäivatest hirmudest. Tegelikult veel paljust muust ka, sest ka jutud olid esitatud mingis mõttes piltidena...
ISIKLIK VÄLJAKUTSE LISAKS LUGEMISELE, peale raamatu lugemist vaatan ka filmi.
"Autumn Sonata" 99min (Ingmar Bergman, Rootsi) 1978
"Ta tahtis mind omada, iga öö tema voodis. Ja mina- minul oli hirm. Täpselt sama hirm kui tookord, kui Ingmar ütles: "Ostame maja!" Ma ei tahtnud ennast siduda. Mis on see, mida ma tahtsin alles hoida? Mis see on?" (lk.97)
Kuna raamatus viidati palju Käbi Laretei endisele abikaasale Ingmar Bergmanile, oli valik lihtne.
"Kümme aastat pärast lahutust (1978) tegi Ingmar Bergman filmi «Sügissonaat», mille peategelase prototüüp ilmselgelt oli Käbi Laretei ja kus kõlas tema poolt sissemängitud Chopini prelüüd nr 2. «Sügissonaat» räägib ema ja tütre suhtest, kus ema on edukas turneedel käiv kontsertpianist, keda vaevab unetus ja kellele on lastest tähtsamad karjäär ja tema elukaaslane. «Ma olin ehmatanud, kui selle avastasin, aga mul on alati olnud põhimõte, et kunst on vaba. See häiris mind ühel hetkel, aga see tunne läks mööda ja oli seejärel juba kunstiks muudetud,» meenutas Käbi intervjuus Päevalehele. «Ingmar saatis mulle manuskripti ja küsis, kas mul on midagi selle vastu, on see häbematu ja kas mul on mõtteid selle kohta. Vastasin talle, et ma tegelikult ei tahaks, et ta filmi teeks. Tema ütles «hästi», aga tegi siiski.»"
(https://sobranna.postimees.ee/4181507/kosmopoliitne-eesti-tutarlaps-kabi-laretei-pianist-kirjanik-ja-muusa-seadis-karjaari-alati-esikohale)
Film üllatas mind. Mul oli enne vaatamist aukartus Ingmar Bergmani nime ees, kartsin midagi väga sügavamõttelist ja kunstilist. Filmis olid aga lihtsad võtted, jutustas keerulistest suhetest ema ja tütre vahel. Ema külaskäik tütre juurde, kui viimasest kohtumisest on möödunud palju aastaid ja hakatakse lahkama kõike, mis on vahepeal ja varem toimunud. Üllatavalt on, et raskemad teemad nagu lapse surm ja tõsised haigused ei mõjunud nii süngelt ja need olid loomulikuks osaks. Sisu ise tundus olema universaalne ja ülekantav ka tänapäevastele töönarkomaanidele, kellel on minevik ja kes oma tegudega teiste elusid muudavad.
Raamatus oli väga palju juttu muusikast.
"Komponeerisin kontserdi teemal "ööd" ja jutustasin publikule palade kohta, mida ette kandsin. Chopini Nokutrnile järgnes Debussy Soineé dans Grenade, kus manasin ette kitarride kõla öistel serenaadidel. Schumanni romantilisele Des Abends järgnes Nachtstück, mis koosnes pausidest, nagu oleksid kuulda salajased sammud pimeduses." (lk.105)
Kogusin kokku konkreetselt nimetatud muusika, sest peale filmide olen ka klassikalises muusikas võhik. Mõtlesin, et täitsa tore oleks need läbi kuulata...
Lugemine oli väga nauditav, aga veidi õudu tekitas mõte selle kirjeldamisest. Märksõnad oleksid tundelisus, suhted, mälestused, muusika, reisimine ja armastus. Raamatus on palju imeilusaid Evald Okase töid ja nende kõrval Käbi Laretei jutud.
"Miski oli alanud, mida enam pidurdada ei saanud. Kui kuulsin oma samme, kerge kajaga üle parketi, enne kui need uppusid publiku aplausi, tundsin rahu. Ja kui siis klaveritoolile istusin ja aplaus vaikis, oli muusika minu kehas ja miski muu enam ei eksisteerinud." (lk.28)
"Sõitsime. Moncef, väsimatu, lasi kogu oma armumise minu üle voolata ja suudles mind nii, et meil peaaegu kokkupõrge tuli. Siis olime minu toas, minu voodis, ja see päev paistis nii pikana nagu terve nädal." (lk.94)
Raamatut kirjeldab minust paremini Laine Randjärv (raamatu koostaja):
"Raamatus „Okas ja Käbi” sisalduvat on lihtsate sõnadega võimatu
kirjeldada. Sestap seda ei teegi. Siin nähtavat ja loetavat võiks ehk
iseloomustada järgmiselt – ekspressiivsed impressioonid pildis ja sõnas.
Nad on samasse ajastusse kuuluvad, ent erinevas elukeskkonnas kujunenud
loojad – muusikust kirjanik Käbi Laretei ja kunstnik Evald Okas."
Raamatust veel kirjastuse lehelt- http://www.sejs.ee/raamatud/ok.html
Vaatamist Urmas Oti lühiintervjuudest mõlema autoriga nende elust ja loomingust:
Käbi Lareteiga https://www.youtube.com/watch?v=Rrbx5wXmIfs
Evald Okasega https://www.youtube.com/watch?v=GmoxHYDw7NE
ISIKLIK VÄLJAKUTSE LISAKS LUGEMISELE, peale raamatu lugemist vaatan ka filmi.
"Autumn Sonata" 99min (Ingmar Bergman, Rootsi) 1978
"Ta tahtis mind omada, iga öö tema voodis. Ja mina- minul oli hirm. Täpselt sama hirm kui tookord, kui Ingmar ütles: "Ostame maja!" Ma ei tahtnud ennast siduda. Mis on see, mida ma tahtsin alles hoida? Mis see on?" (lk.97)
Kuna raamatus viidati palju Käbi Laretei endisele abikaasale Ingmar Bergmanile, oli valik lihtne.
"Kümme aastat pärast lahutust (1978) tegi Ingmar Bergman filmi «Sügissonaat», mille peategelase prototüüp ilmselgelt oli Käbi Laretei ja kus kõlas tema poolt sissemängitud Chopini prelüüd nr 2. «Sügissonaat» räägib ema ja tütre suhtest, kus ema on edukas turneedel käiv kontsertpianist, keda vaevab unetus ja kellele on lastest tähtsamad karjäär ja tema elukaaslane. «Ma olin ehmatanud, kui selle avastasin, aga mul on alati olnud põhimõte, et kunst on vaba. See häiris mind ühel hetkel, aga see tunne läks mööda ja oli seejärel juba kunstiks muudetud,» meenutas Käbi intervjuus Päevalehele. «Ingmar saatis mulle manuskripti ja küsis, kas mul on midagi selle vastu, on see häbematu ja kas mul on mõtteid selle kohta. Vastasin talle, et ma tegelikult ei tahaks, et ta filmi teeks. Tema ütles «hästi», aga tegi siiski.»"
(https://sobranna.postimees.ee/4181507/kosmopoliitne-eesti-tutarlaps-kabi-laretei-pianist-kirjanik-ja-muusa-seadis-karjaari-alati-esikohale)
Film üllatas mind. Mul oli enne vaatamist aukartus Ingmar Bergmani nime ees, kartsin midagi väga sügavamõttelist ja kunstilist. Filmis olid aga lihtsad võtted, jutustas keerulistest suhetest ema ja tütre vahel. Ema külaskäik tütre juurde, kui viimasest kohtumisest on möödunud palju aastaid ja hakatakse lahkama kõike, mis on vahepeal ja varem toimunud. Üllatavalt on, et raskemad teemad nagu lapse surm ja tõsised haigused ei mõjunud nii süngelt ja need olid loomulikuks osaks. Sisu ise tundus olema universaalne ja ülekantav ka tänapäevastele töönarkomaanidele, kellel on minevik ja kes oma tegudega teiste elusid muudavad.
Raamatus oli väga palju juttu muusikast.
"Komponeerisin kontserdi teemal "ööd" ja jutustasin publikule palade kohta, mida ette kandsin. Chopini Nokutrnile järgnes Debussy Soineé dans Grenade, kus manasin ette kitarride kõla öistel serenaadidel. Schumanni romantilisele Des Abends järgnes Nachtstück, mis koosnes pausidest, nagu oleksid kuulda salajased sammud pimeduses." (lk.105)
Kogusin kokku konkreetselt nimetatud muusika, sest peale filmide olen ka klassikalises muusikas võhik. Mõtlesin, et täitsa tore oleks need läbi kuulata...
Comments
Post a Comment