"Taavet Paasi tütred. 2. osa. Alma Veski lugu"
Rein Veski, 414lk Turbateabe 2016
LV nr.29- Raamat, mille tegevus toimub sinu sünni- või elukohas.
Raamat jutustab lugejale 1910-2000 elanud Alma Veski eluloo. Alma sündis 22.märtsil Saku mõisas, kust peale kolimisi jõuti Maardu mõisa lähedusse. Noorpõlves käis Alma koolis, abistas kodustes toimetustes ja veidi käis ka õde lapsekasvatamisel aitamas. Almaga samal päeval oli sündinud tema tulevane abikaasa Elmar Veski. Nad said tuttavaks ühel kohalikul tantsuõhtul ja tärkas soov oma järgnev elu koos veeta... Täiesti ausalt on kirja pandud, et lahkhelisid oli ikka ka ja vahel läks Alma tagasi koju vanemate juurde, kuhu Elmar talle siis ilusaid kirju saatis ja koju tagasi kutsus (näiteks algusega "Vanamoor ae! Kas hakkad juba kodu tulema." lk.111). Mingi aeg otsustasid Elmar ja Alma, et perele kuluks auto ära ja nii läks Elmar tööle Tallinna, kus olid kõrgemad palgad ja kus sai käia sõidutundides. Kuigi Tallinn on lähedal, tähedas see palju aega perest eemalolekut. Alma sai jällegi ilusaid kirju, seekord olid lisaks küllakutsed.
"Armas naisuke!
Võtsin omale korteri Kopli Nr 10a-3. Maja Nr 10 hoovist sisse tulla taha hoovi. Tulge Papaga linna ja tooge mu voodi ühes ja muid majapidamise asju. Siin on laud ja 2 tooli, kardinad ka. Aga tooge seepi ja üks saapahari j.n.e. Ühesõnaga, mis sa heaks arvad. Ja oleks kena, kui tuleksid seaksid mu toa korda oma maitse järgi. Siis oleks mul siin armsam elada. Tulge niipea kui saate. Pole aega enam, pean tööle minema.
Täna on kolmapäev, tule laupäeva õhtul, läheme kinno j.n.e. Jään sind igatsusega ootama. Tooksid mulle natuke valgust siia igapäeva. Tulge siis kindlasti, ma ei tahaks enam Kangru juures olla.
Sind igavesti armastaja Elmar (lk.127)
Auto saadi. Kuid õnne väga kauaks ei jätkunud ja auto võttis enda valdusesse hoopis võõras võim... Võõras võim võttis endale ka Elmari, saates ta hobusaatjana rongile... esimeselt sõidult Elmar küll naases, teiselt enam mitte... Nii lõppes Alma ja Elmari kooselu, mis kestis 9 aastat ja mis kinkis neile neli last.
Lastega jäi Alma edasi Elmari kodutallu Tudramäele, kus elasid ka Elmari vanemad. Koos said nad hakkama, kuigi ees olid ootamas rasked ajad. Osa talutoodangust tuli ära anda, võimalusi jäi vähemaks ja lõpuks suri ka äi. Pidevalt tuli võidelda enda ja laste eest, raske töö mõjus Alma tervisele. Veidi kergemaks läks tänu võimalusele töötada kohalikus rahvamajas ja raamatukogus. Alma korraldas näitemänge, kus said kaasa lüüa ka tema lapsed. Ja raamatukogutööd jätkas ta kuni pensionipõlveni. Raamatu viimases osas meenutavad teda väga toreda vanaemana kõik järeltulevad põlved. Alma suutis oma kodust luua koha, kuhu neil oli kerge ja hea alati tulla, kus kõik olid oodatud ja hoitud. Lõpuks kaotas Alma nägemise ja tervis jäi järjest kehvemaks... 90nda sünnipäeva nägi ta veel ära, samuti kaheteistkümnenda lapselapselapse. Rohkem enam mitte...
Selliseid raamatuid võiks rohkem olla. Need aitavad rohkem teada saada kodukohaga seotud ajaloost ja meenutada oma kadunud sugulasi. Kui palju selleks muidu aega või põhjust leitakse? Või kui kerge on heade allikate pealegi sattuda? Siia raamatusse on kokku kogutud allesjäänud kirjad, aga ka dokumendid. Saab teada ühe talu loo, kuidas talude omanikke on proovitud tüssata ja mis on tulnud teha, et kodukohast mitte ilma jääda.
Mulle tuli raamatu alguses meelde, et ka mu vanaema rääkis salmide kirjutamisest. Ka koolilapsed olid üksteise üle veidi nalja heitnud ja ühes värsijupis oli kirja pandud vanaema kohta "mängib ahvi". Läks lihtsalt riimi :)
Alma kirjutatud luuletused tunduvad enamuses olema päevakajalised mõne viimase aja sündmuse või kuuldud jutu järgi tehtud. Toredad ja oma huumoriga "päevikuvormis" kirjapanekud.
"Erika ei tohi sugugi
Poistega kurameerida nii.
Aga seda tehti salamahti
Ega siis alati pole vahti.
Erika ju magas aitas
See ju palju kaasa aitas
August sinna sisse ronis
Oma armastusest sonis."
(lk.30)
LV nr.29- Raamat, mille tegevus toimub sinu sünni- või elukohas.
Raamat jutustab lugejale 1910-2000 elanud Alma Veski eluloo. Alma sündis 22.märtsil Saku mõisas, kust peale kolimisi jõuti Maardu mõisa lähedusse. Noorpõlves käis Alma koolis, abistas kodustes toimetustes ja veidi käis ka õde lapsekasvatamisel aitamas. Almaga samal päeval oli sündinud tema tulevane abikaasa Elmar Veski. Nad said tuttavaks ühel kohalikul tantsuõhtul ja tärkas soov oma järgnev elu koos veeta... Täiesti ausalt on kirja pandud, et lahkhelisid oli ikka ka ja vahel läks Alma tagasi koju vanemate juurde, kuhu Elmar talle siis ilusaid kirju saatis ja koju tagasi kutsus (näiteks algusega "Vanamoor ae! Kas hakkad juba kodu tulema." lk.111). Mingi aeg otsustasid Elmar ja Alma, et perele kuluks auto ära ja nii läks Elmar tööle Tallinna, kus olid kõrgemad palgad ja kus sai käia sõidutundides. Kuigi Tallinn on lähedal, tähedas see palju aega perest eemalolekut. Alma sai jällegi ilusaid kirju, seekord olid lisaks küllakutsed.
"Armas naisuke!
Võtsin omale korteri Kopli Nr 10a-3. Maja Nr 10 hoovist sisse tulla taha hoovi. Tulge Papaga linna ja tooge mu voodi ühes ja muid majapidamise asju. Siin on laud ja 2 tooli, kardinad ka. Aga tooge seepi ja üks saapahari j.n.e. Ühesõnaga, mis sa heaks arvad. Ja oleks kena, kui tuleksid seaksid mu toa korda oma maitse järgi. Siis oleks mul siin armsam elada. Tulge niipea kui saate. Pole aega enam, pean tööle minema.
Täna on kolmapäev, tule laupäeva õhtul, läheme kinno j.n.e. Jään sind igatsusega ootama. Tooksid mulle natuke valgust siia igapäeva. Tulge siis kindlasti, ma ei tahaks enam Kangru juures olla.
Sind igavesti armastaja Elmar (lk.127)
Auto saadi. Kuid õnne väga kauaks ei jätkunud ja auto võttis enda valdusesse hoopis võõras võim... Võõras võim võttis endale ka Elmari, saates ta hobusaatjana rongile... esimeselt sõidult Elmar küll naases, teiselt enam mitte... Nii lõppes Alma ja Elmari kooselu, mis kestis 9 aastat ja mis kinkis neile neli last.
Lastega jäi Alma edasi Elmari kodutallu Tudramäele, kus elasid ka Elmari vanemad. Koos said nad hakkama, kuigi ees olid ootamas rasked ajad. Osa talutoodangust tuli ära anda, võimalusi jäi vähemaks ja lõpuks suri ka äi. Pidevalt tuli võidelda enda ja laste eest, raske töö mõjus Alma tervisele. Veidi kergemaks läks tänu võimalusele töötada kohalikus rahvamajas ja raamatukogus. Alma korraldas näitemänge, kus said kaasa lüüa ka tema lapsed. Ja raamatukogutööd jätkas ta kuni pensionipõlveni. Raamatu viimases osas meenutavad teda väga toreda vanaemana kõik järeltulevad põlved. Alma suutis oma kodust luua koha, kuhu neil oli kerge ja hea alati tulla, kus kõik olid oodatud ja hoitud. Lõpuks kaotas Alma nägemise ja tervis jäi järjest kehvemaks... 90nda sünnipäeva nägi ta veel ära, samuti kaheteistkümnenda lapselapselapse. Rohkem enam mitte...
Selliseid raamatuid võiks rohkem olla. Need aitavad rohkem teada saada kodukohaga seotud ajaloost ja meenutada oma kadunud sugulasi. Kui palju selleks muidu aega või põhjust leitakse? Või kui kerge on heade allikate pealegi sattuda? Siia raamatusse on kokku kogutud allesjäänud kirjad, aga ka dokumendid. Saab teada ühe talu loo, kuidas talude omanikke on proovitud tüssata ja mis on tulnud teha, et kodukohast mitte ilma jääda.
Mulle tuli raamatu alguses meelde, et ka mu vanaema rääkis salmide kirjutamisest. Ka koolilapsed olid üksteise üle veidi nalja heitnud ja ühes värsijupis oli kirja pandud vanaema kohta "mängib ahvi". Läks lihtsalt riimi :)
Alma kirjutatud luuletused tunduvad enamuses olema päevakajalised mõne viimase aja sündmuse või kuuldud jutu järgi tehtud. Toredad ja oma huumoriga "päevikuvormis" kirjapanekud.
"Erika ei tohi sugugi
Poistega kurameerida nii.
Aga seda tehti salamahti
Ega siis alati pole vahti.
Erika ju magas aitas
See ju palju kaasa aitas
August sinna sisse ronis
Oma armastusest sonis."
(lk.30)
Comments
Post a Comment