"Kutsuge ämmaemand"

Jennifer Worth, 372lk Tänapäev 

Raamat ämmaemandate tööst ja elu-olust 1950ndate Inglismaal. Noor Jenny Lee põgeneb suhte eest abielumehega (seda põhjalikult ei lahata), muudab oma elu ja läheb ämmaemandana tööle nunnade juurde. Nunnade juures õpib ta palju tööalaselt, aga ka elust üldisemalt. Nunnad on raamatus äärmiselt mõistvad kõigi inimeste vastu (vajadusel ka karmi sõnaga ja konkreetsed, et asjad liikuma hakkaksid).

Minu jaoks tegi selle raamatu eriliseks... elu kirjeldamine. Lugeda oli mõnus vaheldusrikkuse pärast, sest igas peatükis oli osa päriselust, lisaks sellele ajaloolise maiguga kirjeldusi, ämmaemandate või nunnade kohta uusi pisiasju ja kõik kokku andis edasi mingit mõtet. See ei ole raamat lihtsalt elust kloostris või lihtsalt ämmaemanda igapäevastest tegemistest. Ta on ka kokkupõimitud lugu ajaloost ja väärtustest. Usk on raamatus pidevalt taustal. Sellest räägitakse vähe, aga ta annab jõudu keerulistes olukordades ja annab lootust inimestest parimat uskuda.

""Küsimused, küsimused- sa väsitad mu ära oma küsimustega, laps. Uuri ise välja- lõpuks tuleb meil kõigil seda teha. Usku ei saa sulle mitte keegi anda. See on ükspäinis Jumala and. Otsi ja sa leiad. Loe evangeeliume. Ära tüüta mind oma lakkamatute küsimustega. Käi koos Jumalaga, laps, lihtsalt käi koos Jumalaga."

Ta oli ilmselgelt väsinud. Suudlesin teda ja lipsasin välja.

Tema alatine ütlemine "käi koos Jumalaga" on mulle põhjustanud üksjagu peamurdmist. Korraga ma mõistsin. See oli ilmutus- vastuvõtmine. See täitis mind rõõmuga. Võta vastu elu, maailm, Vaim, Jumal, nimetage seda kuidas tahate, ja kõik muu tuleb selle järel. Ma olin aastaid kobanud, et selgusele jõuda ja mõista elu mõtet. Neist kolmest lühikesest sõnast "käi koos Jumalaga" algas minu usk.

Sellest õhtust hakkasin ma lugema evangeeliume."

Mõned lood on väga meeldejäävad. Näiteks proua Jenkins, keda nähti tihti sünnitavate emade läheduses küsimas, kas ema ja lapsega on kõik korras. Kõhn ja kummalise väljanägemisega umbes 70-aastane naine. 13-aastaselt läks ta vabrikusse tööle, 18-aastaselt abiellus ja sai viis last. Leseks jäi umbes 30-aastaselt. Koos vanema tütre Rosiega teenisid nad õhtuti lisaraha õmblustöödega, kuid ühel päeval vabrikutööl jäi proua Jenkinsi varrukas masina vahele ja ta käsi sai tõsiselt vigastata. Raha ei olnud ja perekond kolis järjest viletsamatele üüripindadele. Peale ühe lapse surma otsustas proua Jenkins siiski minna vaestemajja. Seal anti neile hallid vormirõivad ja lahutati erinevatesse osakondadesse. 

"Eraldamine oli esimene vaestemaja reegel kogu riigis ja sellest peeti rangelt kinni. Mehed eraldati naistest, vanemad lastest, vennad õdedest. Tavaliselt ei näinud nad üksteist enam kunagi. /.../ Elu vaestemajas oli kohutav. Kõik asukad olid lukustatud oma ruumidesse, mille hulka kuulusid päevaruum, magamisruum ja jalutusruum. Kella kaheksast õhtul kuni kuueni hommikul olid kõik magalas, mille keskelt läks läbi renn või süvend, kuhu käidi öösel oma loomulikke vajadusi rahuldamas.  Päevatuba oli ühtlasi söögituba, kus pikkadel pinkidel istudes söödi. Kõik aknad olid silmadest kõrgemal, nii et keegi ei näinud sealt välja, ja aknalauad olid allapoole kaldu, nii et keegi ei saanud üles ronida, et sinna istuda. /.../ Naised töötasid päev otsa, peamiselt lihttööl: pesulas, pestes kogu vaestemaja pesu; küürides- ülem oli ses suhtes lausa sõge; valmistades kehva toidupoolist kõikidele asukatele; õmmeldes kotte, purjesid, põrandariideid, ja mis kõigest kummalisem, noppides köisi takkudeks."

Vanaduses rääkis proua Jenkins palju oma tütrest Rosie´st... kuidas Rosie tal külas käib ja kingitusi toob.. Tegelikult olid kõik ta lapsed surnud juba ammu vaesetemajas.

Veidi raamatu autorist- https://en.wikipedia.org/wiki/Jennifer_Worth

Just niimoodi pimedas mulle ELLUst raamatuid lugeda meeldibki :) Lugeda saab pimedas bussipeatuses oodates, last magama pannes ja keset ööd, kui uni peaks ära minema. Ühtlane valgus on ekraanil olemas... silmadele on mõjunud sõbralikumalt, kui kehvas valguses lugemine.

Kuna lisaks raamatule saab ETV pealt vaadata seriaali, on nad koos üks tore lahutamatu tervik. Raamat on jaotatud peatükkideks, neid jutustab minategelasena Jenny sellises ajalises järjestuses nagu sündmus tema jaoks toimus. Seriaalis näeme korraga mitme tegelase tegevust paralleelselt ja teada saame seda, millest kõneldakse. Veel näeme seriaalis pidevat suitsetamist, ka rasedatel. Peale toimunu kirjeldab Jenny raamatus ka ämmaemandate töö muutumist ajas ja läbi minategelase silmade saame ka teiste tegelaste kohta rohkem iseloomustavat informatsiooni. Muidugi ka Jenny enda. Näiteks kui seriaalis näeb ta lihtsalt ilus välja, siis raamatus on rohkem juttu armastusest moe vastu.
"Mina kohandasin lõikeid või kujundasin ise oma riided. Pariisis elades käisin kuulsate m
prantsuse moekunstnike- Diori, Chaneli, Sciaparelli- moenäitustel. Hooaja avamine oli mõistagi reserveeritud pressile ja rikastele, kui sensatsioonilisus oli vaibunud, jätkusid moenäitused umbes kaks korda nädalas ja kõik said neid vaatama minna. Armastasin seal käia, tegin hoolikalt märkmeid ja visandeid sellest, mille kohta teadsin, et see mulle sobib, et lasta sarnane enesele hiljem õmmelda."

Kõrvaline osa raamatust (kuid mitte vähetähtis) on tolleaegse olustiku ja seda mõjutanu kirjeldused. . Kuidas erinevad ametiasutused lahutasid vaesusesse langenud perekondi ja kuidas see kõik muutis inimeste hilisemat elu... Kuidas perekonnad elasid majades, mis kuulusid lammutamisele ja ei kannatanud kriitikat. Näiteks kirjeldab ta ka ehitusmeeste töövahendeid:
"Töölistel polnud tol ajal furgoone ega veoautosid, millega ringi sõita. Neil olid kärud, mis olid harilikult puidust ja sageli kodus valmistatud. Leni oma oli tehtud vana lapsekäru korpusest, mille riidega polsterdatud osa oli eemaldatud ja asendatud pikema puitkonstruktsiooniga, mis oli sobitatud hea vedrustusega alusele. See oli idealane. Vedrud tegid liikumise kergemaks, suured hästi õlitatud rattad võimaldasid kergesti lükata. Uut tööd alustades laadisid Len ja pojad varustuse kärule ja lükkasid kohale."

ISIKLIK VÄLJAKUTSE LISAKS LUGEMISELE, peale raamatu lugemist vaatan ka filmi.
"Lady Chatterley" 220min (Pascale Ferran, Belgia/Prantsusmaa) 2006

Kes on raamatut lugenud või sarja näinud, siis seal on üks eriti nummi auto :) Nimi pandi autole skandaalse romaani "Lady Chatterley" järgi.
"Lady Chatterley oli ühisele autole pandud nimi. Kes enam mäletab furoori, mis ümbritses D. H. Lawrence´i 1920ndatel kirjutatud "Lady Chatterley armukest", mille kirjastajaid süüdistati kohtus "siivutu üllitise" laialdaselt kättesaadavaks tegemises? Raamatus ei toimu muud, kui et mõisaproual on armulugu aednikuga, aga juhtum jõudis kõrgemasse kohtusse"

Film räägib ratastoolis mõishärrast, kellel on noor ilus naine. Naine hoolitseb tema eest truult ja elab vaikselt. Kuni ühel päeval... märkab ta meest... nende aednikku... end maja taga pesemas. Noh ja hiljem ei suuda ta enam seda kujutluspilti peast heita ja neil algab kirglik armulugu. Väga tundeline. Alasti jooksmine vihmas ja kirglikult aiamajakeses veedetud varastatud tunnid. Mees tunneb vahepeal piinlikkust, et naine on ikkagi kõrgemast klassist, aga sellest suurt takistust ei kujune. Õnnelikku lõppu, kus nad kokku jääks filmis ei ole. Nad otsustavad, et armastavad meeletult palju, kuid pole määratud koos elama.
Vahepeal mõni üksik kord oli mul tunne, et olen enese teadmata sattunud vaatama pornofilmi (ehk seda filmi ei sobi lastega vaadata). Aga ei. Ja kui vahepeal tundus sisu igavaks minema, siis vähemalt minu jaoks suutis hästi väjamängitud lõpp selle filmi päästa.