"Teibitud suu"

Eliis Grigor, 128lk Otto Wilhelm 2017

Päevikuvormis teos anoreksia haiglaravist, iga sissekanne on varustatud kuupäeva ja kellaajaga. Sissejuhatuses "Miks on mulle tähtis, et loed seda raamatut" selgitab autor lahti, et raamatu peategelane on väljamõeldud, temasse on koondatud erinevate patsientide mõtted ja kogemused, et anda lugejale ettekujutus, milline on anorektiku mõttemaailm.

Peategelane Elenora elab justkui "tagurpidi maailmas". Ta usub et toitub tervislikult (tõele au andes... kindlasti ta teabki toitumisest palju rohkem, kui mina praegu), et on kole (ja samal ajal teised tema ümber palatis on ilusad), et ainult peenikesed on edukad ja et söödav toit muutub rasvaks ning valgub mööda ta keha laiali. Osa temast mõistab haiglaravi vajalikkust, teeb korralikult (kuigi teatava vastumeelsusega) kenasti kaasa söögikorrad ja tegevused. Kui alguses hakkavad vastu pidev jälgimine ja kaamerad palatites, siis hiljem õnnestub ka nendega harjuda. Koduigatsus kimbutab samuti, kuid sellega kaasneb ka teadmine, et kodus on toidukordade ja söömise üle kontrolli saavutamine keerulisem kui haiglas. On ka positiivsemat poolt: uued sõbrannad, naljategemised ja pannakse kokku Sudoku Klubi.

Tegemist ei ole mitte masendava vaid mõtlemapaneva teosega. Kuidas kellegi süütud kommentaarid ja torked võivad panna noore tüdruku end näljutamisega hävitama ja pidevas kaaluhirmus kaloreid lugema. Raamatusse on pandud ka killukesi blogidest ja erinevatest infomaterjalidest, sain teada kuidas toitumishäire võib hävitada kuni 20% aju valgeainest (lk.35), tõsine alatoitumus röövib rasvapadjandid ka jalataldadelt (lk.47) ja 20% anoreksiahaigetest sureb terviserikete või enesetapu tõttu (lk.74). Need on päris karmid faktid. Ja mul on suur austus autori vastu, kes ei ole sellest teinud mitte nutulaulu vaid kujutab kõike realistlikult ja võimalikult neutraalselt. 

Lugemine läheb kiirelt. Mulle väga meeldisid illustratsioonid (joonistanud ja kujundanud on Maarika Grigor), mis aitasid luua terviklikuma kogemuse ja sobisid raamatusse väga hästi. Viimati nautisin illustratsioone Alisa Verde raamatus "Sinuga ühes palatis" (huvitav kokkusattumus on, et mõlemad räägivad vaimuhaiguste haiglaravist). Veidi rõõmsama mulje raskest teemast jättis ka nimede kasutamise asemel toitunimetuste kasutamine (mis küll olid seotud haiguslooga ja tähistasid toiduaineid, mida toitumishäiretega patsiendid olid oma kriisiperioodidel söönud), näiteks olid raamatus Keefir, Kodujuust, Nussa sai ja õde Lillekene Rohus. 

Kindlasti soovitan ma seda lugeda kõigil, kellel on huvi erinevate teemade mõistmise vastu. Ma ei ole (õnneks) kokku puutunud söömishäiretega ja võõra inimesena on tõesti keeruline selles näha haigust ja mitte öelda peategelase vanaema kombel, et "toit on hea ja hakka lihtsalt sööma". Ilma isikliku kogemuseta ei oska aru saada ja üks raamatu väljaandmise põhjus ongi olnud sellele arusaamisele kaasa aitamine. Ning minu arvates on see väga õige. Eriti et tegu on ka kohaliku looga, mis on tänapäeval päriselt aset leidnud. Võrdluseks meenus ka üks väljamaine lugu, kus samuti isikliku kogemuse põhjal on loodud peategelane... söömishäire asemel on juttu enesevigastamiseks ja raamatuks on "Katkine tüdruk". Seal on küll rohkem tagasilangusi, aga spoilerdades võin öelda, et nendest saadakse jagu.

Mõnevõrra huvitav oleks lugeda "Teibitud suu" järge. Vestluses Anu Välbaga ütles Eliis, et ta on sellele mõelnud. Aga eks seda näitab aeg, kas seda on vaja.