"Kaks armastuslugu"

Kätlin Kaldmaa ja Hannaleele Kaldmaa, 270lk Petrone Print 2017

Põhilugu pajatab meile, kuidas raamatu kaasautoritest ema ja tütar lähevad koos Camino palverännakule ning mis nad seal näevad ja kogevad. Enamus sisaldab lugeja jaoks palju linna-, koha- ja vaatamisväärsuste äramainimist ja vahel ka lühikirjeldusi. Palju räägitakse söögist ja magamispaikadest. Mulle meeldisid ka lood kaasrändajatest, igal neist olid omad põhjused ja moodused pikk teekond endale sobivalt läbida. 

"See tee hakkab inimese peale. See tee hakkab inimese sisse. See tee hakkab pihta, veereb lahti inimese enda seest. Kuidas sa oled, nõnda ta sind võtab. /.../ Huvitav on see tee puudutus. See jõuab jalgadest pähe ja lükkab mõned keerud puhtaks." (lk.150)

Raamatus on ka teine lugu Kätlin Kaldmaa (ema) lapsepõlvest ja keerulistest suhetest emaga. Kui põhilugu räägib aeg-ajalt füüsilistest ebameeldivustest nagu villid või valulikkus, siis lugu lapsepõlvest on laiahaardelisem. Jah, see kuulub ajastusse, kus ka füüsiline karistamine oli palju tavalisem (ja kergekäelisem). Aga palju õõvastavam on lugeda, kuidas pidev... siia on keeruline leida sobivaid sõnu... aga äkki õelus, domineerimissoov ja negatiivsus?... tekitab meeletult palju õnnetuolemist. Ühel hetkel meenus mulle raamat "Klaasloss", mis on kohati laste seisukohast jubedam, aga teiselt poolt paneb mingeid väärtusi jällegi hindama. Ühiste joontena on mõlemad tõsielulood, mõlemas perekonnas on palju lapsi, peategelaseks tark tütar, ette tulevad kolimised, vanematele vaadatakse lapseeas "alt üles" kui targematele ja peategelasest tütar on kiiresti iseseisev. Erinevus on aga vanemates. Kui "Klaasloss" väärtustab laste puhul intelligentsust, annete arendamist ja samaga tegelevad ka vanemad (kuigi võiks öelda, et liialdades)... siis siinse armastusloo puhul on ema tööga ülekoormatud, kunagised unistused ja soovid on sunnitud jääma kõrvale ja nii on ka lastekasvatuses teised väärtused.

"Minus hakkab pead tõstma teadvus. Iseteadvus. Sellist asja ei tohi ühel lapsel olla. Inimesel olla. Selles majas on ainult üks teadvus ja see on ema oma." (lk.186)

"Kui raamatud on ainus lubatud armastus selle ühe suure armastuse kõrval, siis üks lubatud koht on raamatukogu. Üheski kodus ei ole ealeski nii palju raamatuid, et selle lugeja lugemist täita. Mida rohkem lugeda, seda parem on. Mida rohkem olla raamatuilmas, seda vähem peab olema pärisilmas." (lk.187)

"Kui raske on kirjutada: mina. Kui raske on öelda: mina. Kui raske on mõelda: mina. /.../ Mind ei ole olemas. /.../ Mina olen süü. See kõik siin on minu süü. Minu asi on selle eest karistust kanda. Kui on midagi, mida ma lõpuni tunnen, on see tahetamatuse tunne. Meid ei ole olemas. Mitte kedagi meist ei ole olemas. Selles majas elab üks inimene, Selles majas on ainult ema." (lk.190)

 

Kätlin Kaldmaa oli minu jaoks uus kirjanik. Ja mul on selle avastuse üle äärmiselt hea meel. Lugesin seda raamatut preemiana "oma aja saamiseks", sest see oli tõesti hästi kirjutatud. Lood lapsepõlvest olid tõesti lapse silmade läbi, lihtsamas kirjastiilis. Ja lood Caminolt mõnusa vaikse huumoriga. Viimased seda nii emal kui tütrel. Algusosas oli neil üsna keeruline vahet teha. Ilmselt mingi süsteemi järgi oleks see olnud tehtav, aga umbes poole peal lõin käega ja hakkasin otsima peatükist kas sõna "ema" või nime "Anni". Ja sellest sai täitsa mõnus mäng.

"Kunst on avatus, lahtiolek, maailma läbitöötamise viis. See on lahtiolek, see töötab kahtepidi. Sa lased sisse ja annad välja. Head asjad pääsevad läbi ja halvad asjad pääsevad läbi. Mõlemat pidi. Parimatel hetkedel elu on loomine." (lk.232) 

"Raamatud ja kirjutamine on elu. Kirjutamine niisama loomulik kui sissehingamine. Lugemine väljahingamine. Mina olen raamat." (lk.240)

Eelkõige hakkasin raamatut lugema, sest mul on nõrkus jalutamise vastu. Tahan sellest rohkem lugeda ja seda rohkem teha. Sain teada, et kõndimine võib tõesti teha haiget. Aga ka näidata midagi uut, tutvustada uusi inimesi, viia meid kuskilt eemale, viia meid samal ajal ka tagasi mälestustesse ja anda meile ainest sellest kõigest kirjutada. Ja kirjutatud on hästi. Kui olin pool raamatut läbi lugenud, läks mul ühel öösel kolme ajal uni ära ja lootsin tänu lugemisele uuesti tukkuma jääda. Läks aga nii, et lugesin raamatu hoopis lõpuni ja peale lõpetamist otsisin juba juurde, mis ma Kätlin Kaldmaalt veel lugeda saaks. Kell oli selleks ajaks vist umbes-täpselt seitse saanud. Ja no sellist raamatut peab kahtlemata edasi soovitama :)

"Minusse kasvab rahutus. Ma ei taha, et see läbi saab. Ma ei taha mõeldagi, mis kõik mind koju tagasi jõudes ees ootab. Töö, töö, töö. Igal rindel. Ma ei taha, et see läbi saab. Ma tahan oma elusse rohkem caminot, rohkem rahu. Mitte niivõrd käimise mõttes, kui üleüldse. Et oleks aega elus olla. Et oleks aega elada. Et ei peaks kogu aeg niimoodi rallima. Et oleks aega olla lihtsalt niisama, et mõtted saaksid veerema hakata. Nagu nad siin veerevad." (lk.174)