"Tinderikooma" (pigem küll arvamusavaldus, kui väga mulle meeldib tänapäeva kajastamine kirjanduses)

LV nr.15- Loe üks raamat, mida 2021. aastal grupis on tutvustatud. Märgi ära, kes tutvustas ja kas oled temaga samal arvamusel.

Kristi Piiper, 160lk Tänapäev 2021

Mari Johanna on terve elu elanud maal, kuid tuleb nüüd linna ülikooli ja hakkab harjuma iseseisva täiskasvanueluga. Südame purunemine paneb kasutama Tinderit, mis viib kokku paljude selliste tegelastega, kes muidu ta ellu ilmselt sattunud ei oleks (ja kes sinna ka edaspidi oodatud ei ole). Uued tuuled ootavad ka Mari vanemaid, kelle elu on peale tütre väljakolimist muutuma hakanud.

Raamat ise kahjuks mingeid suuri emotsioone ei tekitanud. (Samas loen hea meelega ära järgmise teose, mis Kristi Piiper välja annab, sest lugemine läks kiirelt ja mõnusalt.) Võtsin ta suure tuhinaga puhkusele kaasa, sest Lugemise Väljakutse grupp oli sellest väga meeldiva kuvandi loonud. Selline noortepärane ja lõbus. Minuga millegipärast ei haakunud. Minu jaoks juhtus kõik kuidagi... liiga äkki ja lühikese aja jooksul oli kõike liiga palju.

Küll aga on mul siiralt hea meel, et on välja antud kodumaine noortekas, mis kajastab tänapäeva. 

Eelmine suvi sattusin peale mitmele arutelule teemal kas ja kuidas ja kui palju kasutada raamatutes "kaduvaid kultuurinähtusi" (näiteks igasugused suhtlusvõrgustikud, äpid ja muu sarnane "riknev kraam"). Olen seda meelt, et tasub ikka kasutada küll. Seda on tore lugeda kaasajal ja ta jätab jälje juhuks, kui keegi tulevikus soovib midagi rohkem praeguseaja olustikust teada saada. Liiga ümmargune jutt neid teadmisi ju ei anna. Tihti ei osata midagi väärtuslikku näha nendes asjades, mis on harjumuspäraselt meie ümber ja vahetatakse ühel hetkel millegi järgmise vastu välja. Ja kui veel veidi aega mäletatakse, et mis see eelmine oli, siis ühel hetkel hakkavad mälestused hääbuma. Ja siis on juba keeruline tervikut taastama hakata. 

Teine külg asjal oleks, et näiteks Tinder on minu jaoks üsna huvitav teema. Aga ma pole nii vaba, et endale sinna süüdimatult kontot tegema hakata. Ma ei tunne vajadust hakata teesklema kedagi teist kui ma olen (asja mõte oleks ju saavutada suhtlus ja ilmselt mu vastused tuleks automaatselt solvavalt tõrjuvad ning keegi pole seda ära teeninud). Lähedaste tuttavate seas on ka pigem pereinimesed ja kirevaid lugusid ma seega seltskonnas ei kuule. Ja nii ongi vahva lugeda lugusid teistelt. Isegi kui need on väljamõeldud.