"Sinuga ühes palatis"

Alisa Verde, 152lk Paradiis 2020

Lugesin jällegi peamiselt suurest huvist, kuidas on "mittekirjaniku" raamatud, mis põhinevad nende enda kogemustel. Kui "Neli ruutmeetrit" keskendus isiklikele mõtetele, siis "Sinuga ühes palatis" on väga vaatleva iseloomuga ja loomingulisem. Seal on palju peatükke pühendatud patsientide kirjeldamisele. Midagi Alisast endast aga või ta tunnetest viibides hullumajas, me teada ei saa. Ta keskendub teistele. 

Raamat on selles mõttes põnev, et kunagi ei tea, mis tuleb järgmiseks. Küll on peatükk merd armastavast Śajast (kes igal võimalusel läheb mere äärde ja "unustab" ennast sinna kuniks näiteks nõrkusest kokku kukub), toidutooja Markusest (kes pikalt naist otsis ja rääkis palju lõbusaid lugusid sellest teekonnast, üheöösuhetest ja tutvumisportaalides saadud tuttavatest), valu nautivast Ilonast (kes jättis päeviku oma armastuslooga Alisa kätte ning millest on lõigud ka raamatus), narkootikume tarbivast Teelest (kes on sellest teinud läbimõeldud elustiili) või ...järsku oli raamatus pikk selgitus, kes täpselt on ja kuidas tegutsesid jumalanna Kali salajased austajad Indias. Seega kui ma alguses kartsin, et raamat on ülidepressiivne (asukoha tõttu), on ta hoopis ergas kirjeldus erinevatest inimsaatustest. Kõik ei ole positiivsed, aga nad on edasi antud emotsiooni ja detailidega. Ning mitte halavas või haletsevas toonis vaid lihtsalt... nii nagu on.

Mulle iseenesest meeldis. Kas ma soovitan? Oleneb ju lugejast endast. 

Aga igapäevaelust raputas välja küll, sest selliste elude ja olekutega inimestega naljalt kokku ei puutu. Kõige mõtlevapanevam oli ehk peatükk Downi sündroomiga Marikust, kes uskuski, et ta perekond mängib pidevalt mänge, milles tema on kehva ja millest ta täpselt alati aru ei saa. Ja mis olid tema jaoks mängud? "Rikkis telefon", "Kes ema hulluks ajas?", "Kes esimesena rääkima hakkab, on kaotanud" ja "Kes lapse hulluks ajas?". Kurb. Aga vajalik vaade teise nurga alt mängudele, mida täiskasvanud tõesti liiga tihti mängivad.