"Neli ruutmeetrit"

Leila Eerits, 264lk Petrone Print OÜ 2017

#12ust (vangla)

Heihoo lugemise väljakutse, kõik kahmasid ELLUst lugemiseks? :D Olin ebameeldivalt üllatunud, kui ei õnnestunud ega õnnestunud ELLUst raamatut kätte saada, sest oli välja laenutatud. Ometi mõned aastad ilmumisest möödas, ei ole menuk ja enimlaenutatud raamatute seas pole ka näinud. Olin sunnitud siia kuu lõppu endale Elisa Raamatu vormistama, et loetud saaks...

Aga raamatust.

No algus ei olnud just paljulubav. Näiteks et poeg peab raamatukokku viima, et ema ära ei eksiks ja ema laenutab sealt voodoo raamatuid ja läheb otsejoones tööjuurde nukku tegema. Ma ei ole küll silma peal hoidnud, kuid niipalju kui minu kogemus on, siis tavaraamatukogust nagu "päris" eestikeelset kindla valdkonna kirjandust on äärmiselt keeruline kätte saada. Pigem katsetaks Rahvusraamatukogu etnograafiaosakonda, aga sealt ilmselt põhjaliku abikäe ulataks ingliskeelne kirjandus, millesse peaks enne süvenema. Iseasi üldse, kas musta maagiaga peab raamatu abil tegelema. Aga mingi vägev loits olevat sealt leitud. Ei tea, inimesed on erinevad. Mina ei usuks, et selliseid tõeliselt toimivaid loitse niisama raamatusse laiali jagatakse või et need ilma meistri juhenduseta esimesel korral (või samas, äkki mitmendal? midagi võis ka raamatust välja jääda) toimima hakkaks.

Ühesõnaga alguses ei saanud ma raamatu autorile nagu pihta. Vanglaosas oli rohkem keskendumist iseenda mõtetele ja olemusele. Siis muutus ta üsna sümpaatseks ja arusaadavamaks. Ainuke tõrvatilk, millest ma ei saanud aru, oli et kuidas inimene, kes loeb Jumalat ja palvetab, peab vajalikuks paluda ka kättemaksu neile, kes talle liiga on teinud (või olevat teinud, igas loos mitu poolt). Aga teistpidi võttes ei tundunud et ta võtaks enda otsustada karistuse mahu ja mooduse. Seega kohtumõistmine ise jäi ikkagi kõrgemale poole. 

Raamatus tiirleb pidevalt küsimus, miks erootilise massaźi eest vangi pandi. Et see ei ole prostitutsioon. Raamatu alguses (enne vanglat) kirjeldab autor kuidas peale esimest hoiatust ta uuris mis siis on lubatud ja mis mitte ja tema uskumus on, et kogu probleem ongi selles, et ta piisavalt infot ei saanud. Sest lepingute ümbervormistamist ja teenuse ümbertegemist ta tõesti kirjeldas. Kui aga uudiseid lugeda, siis hakkas vaikselt tekkima kahtlus, kas asi on ikka täielikult kirja saanud või esitatakse mingit osalist versiooni lugeja veenmiseks? Meenus eelmisel aastal loetud raamat "Striptiis", kus oli tegemist samuti piiripealse teenusega, mida terve raamatu jooksul üritati "puhtaks pesta" ja enda süütust kinnitada. Näiteks SIIN uudises on juttu ka teenuse osutamisest kuskil korteris. Kui mu mälu ei peta, siis sellest raamatus juttu ei olnud. Ma ei taha kedagi süüdistada, aga suvalise kõrvalseisjana paratamatult tekib küsimusi, kui on vaid piiratud info ühe raamatu ja kollasemaiguliste uudiste põhjal. Samas ei tekita kahtlusi väited, et kus on kannatajad (kas need oleks need happy endiga lõpetanud kliendid?) ja et piirangutega kong pooleks aastaks oleks võinud olla leebema lahendusega (kasvõi peale pidevaid palumisi kohtult). Huvitav kuulamine oli ka intervjuu Nõmme Raadios (kuigi see saatejuhi soovil kaldus vahepeal kuidagi... kuskile, aga põnev oli ikkagi). 

Elu vanglas oli kirjeldatud üllatavalt optimistlikult. Sõprade ja mõttekaaslaste leidmine omavahel salaja kirju vahetades ning ühes kongis elavate inimeste kokkuhoidmine (tülisid mainiti väga harva ja väga vähe) olid peamised, mis meelde jäid. Kas see on olukord, kus iga lugeja loeb välja valikuliselt, jääb juba järgmise lugeja otsustada :)

Lugesin ka uudishimust, kuidas tundub üks raamat, mis ei ole "päriskirjaniku" kirjutatud. Ladus päevikuvormis teos oli. Mingit olulist vahet ei tajunud. Eks iga raamatu puhul aitab ka toimetaja ja korretuur kvaliteeti hoida ja Petrone Print annab õnneks välja lugejasõbralikke raamatuid