"Väike prantsuse külalismaja. Tagasitulek"

LV nr.35- Raamat, mille pealkiri on kirjutatud punase värviga

Helen Pollard, 384lk Pegasus 2019

Prantsuse külalismaja seeria teine osa. Esimest osa lugesin sügisel haiglas, sest lugemise väljakutse grupis oli seda palju tutvustatud ja kiidetud. Oi, kui piinarikas algus oli... ei saanud mina aru, kuidas peategelane võib olla nii hädine ja alandlik ja ennast pidevalt süüdistav ja nii ennastunustavalt teisi aitav. Ja et miks ta juba peale tekkinud draamat sealt külalismajast ära ei lähe ja... miks ja miks. Siis aga hakkasin nautima. Tal oli tegelikult julgus asjade elluviimiseks ja enda elu muutmiseks. Ja siis mulle hakkaski meeldima, et sai midagi nunnut ja roosat ajaviiteks haiglavoodis lugeda, kui tukkumise vahel tuju tuli.

Teist osa lugesin kodus. Jällegi haigena :) Sest ma ei suutnud midagi lugemiseks valida ja tuli meelde, et see oli sobilik ja kulges rahulikult. Kui esimeses osas peategelane alles avastas külalismaja, jäi ilma oma noormehest, leidis endale paar silmarõõmu (mitte korraga!) ja kolis endalegi üllatuseks Prantsusmaale, siis teine osa on paiksem. Reisimisi ei toimu, toimub asjade paikaloksumine. Terve raamatu jooksul kestab pikk liin on ühe ootamatu suure suguvõsa vastuvõtt ja soovide ärakorraldamine (kuna omaniku eksnaine vaid lubas ja midagi kirja ei pannud, siis oli ka nende väljaselgitamine üks piinlik protsess). Tagasi pilti ilmub ka omaniku eksnaine... On mõned suhtedraamad... On tülisid ja leppimisi... Ja kui siia lõppu põnevust lisada, on ka elu ja surma teema sees. 

Lugemine oli helge ja mõnus kogemus. Just selline, millega end poputada ja tervendada. Ja saada kinnitust, et asjad lahenevad ja kõik läheb nii nagu tegelikult peab. Kui läheb halvasti, siis läheb hiljem veel paremini, kui enne :)

Soovitan!

Ja ELLUt soovitan ka! :)