"Lumine maa"

LV nr.44- Sinu sünniaastal Loomingu Raamatukogus ilmunud raamat

Yasunari Kawabata, 96lk Perioodika 1989

Selle raamatu oleksin hea meelega lisanud väljakutsesse kui "Sinu sünniaastal Loomingu Raamatukogus ilmunud raamat", aga ajanappuse tõttu ei jõuaks miniväljakutsesse enam uut raamatut vaadata ja #12ust vajab ka teatavat tähelepanu enne kuu lõppu.

// *parandus* Kui sain aru, et miniväljakutse sel aastal minust jääb, tõstsin ümber, et põhiväljakutsega oleks rohkem lootust :)

Raamat on väga ilmekas näide sellest, mida minu väheste teadmiste ja kogemuste jaoks tähendab jaapani kirjandus. Seda on lihtne ja rahulik jälgida, sest puudub üleliigne müra. Seal on palju detaile, mida on oluline märgata. Seal on ilusad kujundid. Ja see on väga seotud kohaliku kultuuritaustaga ehk sealt saab tajuda mingit üldist ajastumeeleolu ning leida uusi teadmisi (juhul kui need puuduvad nagu mul).

Raamatu peategelased on Shimamura ja kohalik geiša Komako. Shimamura on Tokyos elav mees, kellel on elus vedanud majandusliku kindlustundega ja kes üsna ebapraktiliselt huvitub lääne balletist ja tõlgib/kogub sellega seonduvat. Komako on kohalik pillimängus andekas geiša, kes muudkui tõrjub Shimamurat eemale, aga samas ka igatseb ja pidevalt tema juurde jookseb. Kui mees kuumaveeallikaid külastama tuleb ja perekonna pealinna ootama jätab, on Komako platsis. Tuleb ja on ja hakkab pihta jutuga, et mees peaks ikka koju tagasi pöörduma. Selline tõmbamise-tõukamise suhe, mis nagu algust ei saa ja ära ka ei lõpe. Aga samas on puhas nagu külm lumi, mis kohapeal talviti maad vallutab ja millel pleegitatakse peeni kangaid...

Minu jaoks olid mõned asjad siiski ka võõrastavad. Näiteks Komako pidev purjusolek. Samuti perekonna jätmine kaugele maha, et geišaga aeg veeta. Ka Komako tujumuutused tekitasid segadust, aga eeldan et oma osa on siin minu teadmatusel, sest tujude ja mõtete väljendamine on kindlasti seotud kohalike tavade ja piiridega naistele. Komako teatav külmus meessuhete osas on minu jaoks samuti võõras ja tekitas kahtlust, kas seda tegelast üldse raamatu põhjal läbi näha on võimalik, sest kõik muudkui muutus.

Mulle meeldisid detailsed kirjeldused. Mulle meeldis raamatu alguses kirjeldatud Yoko nägu, mis peegeldus rongiaknalt ja millest kumasid läbi mäed ja maastik... Mulle meeldisid isegi surevad putukad, sest neist oli kirjutatud nii ilusalt ja väärikalt oli neile raamatus jäetud täiesti oma koht ja ruum.

Lugeda soovitan. Ja mitte ainult mina ei soovita, vaid tegemist on väljavalitud auhinnatud raamatuga, mis on auga välja teeninud Nobeli kirjandusauhinna.