"Katkine tüdruk"

Kathleen Glasgow, 400lk Päikese Kirjastus 2017
LV nr.11- Hea laste- või noorteraamatu tiitli saanud teos


Raamat sellest, kui raske võib olla raskustega toimetulek murede ja probleemidega. Kuidas inimestel on selleks erinevad toimetulekumehhanismid. Ja kuidas natukenegi rohkem teada saada nendest, kelle toimetulekumehhanismide hulka kuulub ennast kahjustav tegevus.

Raamatutvustus Apollo lehelt (https://www.apollo.ee/katkine-tudruk.html):

"Charlotte Davis on katki. Seitsmeteistaastaselt on ta juba kaotanud rohkem kui enamik inimesi terve elu jooksul. Aga ta on õppinud unustama. Klaaspurgi killud lõikavad sügavale ja valu uhab kurbuse minema, kuni järele jääb ainult rahu. Ei pea mõtlema isale ja jõele. Parimale sõbrannale, kes on igaveseks kadunud. Ega emale, kel pole enam midagi anda. Iga uus arm teeb Charlie südant veidike kõvemaks, aga see valutab ikka hirmsasti. Valutab nii väga, et ta ei hooligi enam, ja vahel peabki niimoodi minema, enne kui kuristiku servalt leitakse tagasitee. Kathleen Glasgow’ debüütromaan on südantlõhestavalt reaalne, vankumatult aus ja sügavalt liigutav portree teismelisest tüdrukust, kes äärepealt ennast kaotab, ja teekonnast, mille ta peab ette võtma, et oma nahas ellu jääda. Autor hoiab lugejal kogu teekonna vältel judinad seljas. Selle hullumeelse tüdruku lugu on tegelikult lugu sellest, mis tunne on elada tüdrukuna hullumeelses maailmas, sellest, kuidas maailm meid katki teeb ja kuidas me end jälle kokku liimime. See on lugu, millest ei saa mööda vaadata." 

Kuidagi hästi kaasahaarav raamat. Võimalik, et asi on eelarvamustes, mis tekkisid raamatu alguses, saades teada, et autor omab teemast isiklikku kogemust. Aga pigem usun, et autor on lisaks isiklikule kogemusele veel hea kirjutaja.

Raamatu jooksul kogeb tüdruk pidevat paranemist, iseseisvumist, tõrjumist, õnnelikku ja õnnetut armastust, sõbrunemist, kaotust ja rahu. Raamatu alguses on ta veel haiglas, siis saab välja, siis tõukab ta ema ta endast eemale, kolimine uude linna, tulvad ootused sõbraga millekski rohkemaks, töökoht, jälle uus elukoht (samas uues linnas), armumine, tunnetemöll ja... ajutine allakäik. Iseenesest on ta päris karm lugu, aga mingi positiivsus kumab alati taustal.

Lõpp on ju hea ja terve raamat liigub hingelise tervenemise poole. Tüdruk raamatu lõpus on juba tugevam ja omab endast realistlikku ettekujutust. Samuti on keskendunud millelegi, mis teda aitab ja milles ta hea on- kunst. Ta suudab end seeläbi väljendada ja see on ka teraapia.

Suhtusin raamatusse küll alguses skeptiliselt, aga praeguseks on hea noorte- ja lasteraamatu tiitliga raamatud end tõestanud. Teema tundus jubedavõitu ja arvasin, et ei taha midagi sellist lugeda. Tegelikult oli seal hoopis palju inimlikkust, lihtsalt tavapärasest erineval kujul.

Soovitan!