"Neetud taevakivi"
Tuuli Tolmov, 312lk Fantaasia 2019
Raamatutvustus lubas lugu Kaali kaatrist, mütoloogiast ja noortest vapratest kangelastest.
Lugesin läbi, aga midagi väga head ütelda ei oska. Otsustasin, et sellel aastal loen ainult neid raamatuid, mis mulle meeldivad ja näiteks sarnased proovin tulevikus pooleli jätta.
Viga pole üldse raamatus, probleem on minus. Tutvustuse järgi ootasin mingit ägedat lugu, mis käiks kokku Kaali kaatriga ja mis tekitaks uue (ja müstilisema) vaatenurga, kui lihtsalt taevast alla kukkunud meteoriit.
Tegelikkuses aga lugemine muudkui venis ja venis, terve raamat oli üks pikk rännak, et inimkonna päästmiseks kivi ära hävitada. Vahepeal olid kokkupõrked erinevate fantastilist sorti elusolenditega, haldjaid ja libahunte oli kirjeldatud põhjalikult... Aga minu jaoks oli seda kõike liiast. Oleksin leppinud poole lühema raamatuga, kus tegelased kiiremini kohale jõuavad. Või siis sama pika raamatuga, mis oleks rohkem seotud kindlate kohtade, ajalooliste sündmuste ja faktidega. Samas mõjuks viimane variant vist liialt ajalooõpikuna...
Positiivse külje pealt on lugejal kerge lugu jälgida. Kõik, mis vajab selgitamist (näiteks maa-alused, koduhaldjad ja Surma mõõk), seletatakse lugejale ära. Tegevus toimub ilma edasi-tagasi hüppamiseta mõnusalt ühtlases tempos.
Erinevate mütoloogiliste olendite kirjeldamisega on väga hästi läinud. Neid on terve hulk, neid oli nii tuttavaid (virvatulukesed soos), kui varem kuulmata. Kindlasti oli see raamatust meeldiv osa nagu ka tegelaste huvitavad nimed.
Ma ei oskagi arvata, kas ma oleks raamatut rohkem nautinud, kui oleksin suurem fantaasiakirjanduse austaja. Äkki oli praegune eksperiment algajale liiast?
Raamatutvustus lubas lugu Kaali kaatrist, mütoloogiast ja noortest vapratest kangelastest.
Lugesin läbi, aga midagi väga head ütelda ei oska. Otsustasin, et sellel aastal loen ainult neid raamatuid, mis mulle meeldivad ja näiteks sarnased proovin tulevikus pooleli jätta.
Viga pole üldse raamatus, probleem on minus. Tutvustuse järgi ootasin mingit ägedat lugu, mis käiks kokku Kaali kaatriga ja mis tekitaks uue (ja müstilisema) vaatenurga, kui lihtsalt taevast alla kukkunud meteoriit.
Tegelikkuses aga lugemine muudkui venis ja venis, terve raamat oli üks pikk rännak, et inimkonna päästmiseks kivi ära hävitada. Vahepeal olid kokkupõrked erinevate fantastilist sorti elusolenditega, haldjaid ja libahunte oli kirjeldatud põhjalikult... Aga minu jaoks oli seda kõike liiast. Oleksin leppinud poole lühema raamatuga, kus tegelased kiiremini kohale jõuavad. Või siis sama pika raamatuga, mis oleks rohkem seotud kindlate kohtade, ajalooliste sündmuste ja faktidega. Samas mõjuks viimane variant vist liialt ajalooõpikuna...
Positiivse külje pealt on lugejal kerge lugu jälgida. Kõik, mis vajab selgitamist (näiteks maa-alused, koduhaldjad ja Surma mõõk), seletatakse lugejale ära. Tegevus toimub ilma edasi-tagasi hüppamiseta mõnusalt ühtlases tempos.
Erinevate mütoloogiliste olendite kirjeldamisega on väga hästi läinud. Neid on terve hulk, neid oli nii tuttavaid (virvatulukesed soos), kui varem kuulmata. Kindlasti oli see raamatust meeldiv osa nagu ka tegelaste huvitavad nimed.
Ma ei oskagi arvata, kas ma oleks raamatut rohkem nautinud, kui oleksin suurem fantaasiakirjanduse austaja. Äkki oli praegune eksperiment algajale liiast?
Comments
Post a Comment