"Ilon Wikland. elu pildid"
Enno Tammer, 336lk Tammerraamat 2017
LV nr.26- Raamat, mille pealkirjas on 4 sõna
See on kahtlemata üks parimaid elulooraamatuid, mida ma lugenud olen.
Raamat on üles ehitatud kronoloogiliselt, kolmes suuremas osas- elulugu, looming, isiklikumad pildid ja mälestused. Kogu raamat sisaldab vaheldumisi Enno Tammeri poolt kirja pandud tausta ja detailsemat infot ning Iloni enda räägitud juttu. Ehk et natuke nagu intervjuu, aga pooleks lugejale vajaliku lisainfoga.
Kas ma sain raamatust midagi uut teada? Kindlasti ja palju. Ja see on selline mälestusteraamat, mis äratab ka enda mälestusi. Mul tuli meelde, et laenutasin ise kunagi kooli raamatukogust Iloni raamatu "Pikk-pikk teekond" ja see oli vist esimene raamat üldse, mille ma laenutasin.
Raamatut kirjutades on soovitud edasi anda Iloni lugu "piltide" kaupa nagu Ilon ise neid mäletab. Kunstnikuna on pildid tema jaoks võimalus asju meeles pidada, läbielatut enda jaoks lahti mõtestada ja piltide joonistamine aitab probleemidega tegeleda (ettekääne joonistada võis päästa ka rohimisest...). Kirjutatud on kuidagi nii mõnusalt, et tekib ettekujutus inimesest ja ta olemusest. Võib ka täitsa tõene kirjeldus olla, sest raamatu valmissaamisega ei ole kiirustatud, kirjutatud on varasemalt tuttavast inimesest ning erinevaid kokkusaamisi on olnud autori ja Iloni vahel olnud palju.
"Pikk-pikk teekond" räägib küll omajagu õnnetu loo, aga ma ei teadnud enne, et Iloni lugu ongi nukravõitu. Emal ja isal oli koguaeg kiire, enamus lapsepõlve õnnelikest aegadest möödus ühe ja teise vanaema juures või Tallinna vanalinnas koera ja sõpradega ringi uidates. Isaga suhteid peaaegu polnud ja emaga oli neid samuti vähe ning äärmiselt keerulisel kujul. Vanavanematega suhted katkesid peale Rootsi põgenemist, kui Ilon oli vaid 14.
See on osa tema loost, küll aga ei räägita sellest traagiliselt. Kindlasti on suur osa olnud võimalusel õnnelikku lapsepõlve Tartus ja Haapsalus vanaemade ja vanaisaga koos nautida. Aga siiski on see üks nendest kohtadest raamatus, kus Ilon räägib asjade puhul enda sulgemisest ja vajalikust tegutsemisest. Veel tuleb raamatus tihti ette uskumust, et kus on probleemid, on ka lahendused. Sellist praktilist lähenemist võib talle pidada iseloomulikuks, sest ta on pidanud palju otsuseid tegema, et hästi hakkama saada.
Raamatu lahutamatuks osaks on muidugi illustratsioonid. Läbi nende saame teada Iloni elust, sest ta enda väljaantud raamatud põhinevad suurest isiklikult läbielatul. Palju on ka fotomaterjali. Raamatu visuaalne külg on väga ilus ja läbimõeldud.
Kindlasti tasub seda raamatut lugeda kõigil, kes huvituvad Ilon Wiklandist kui isiksusest, samuti on palju juttu Eestist lahkunute edasistest sidemetest sünnimaaga, lõpupoole ka autoriõigustest (näiteks punaste pükstega Karlssonist Hiinas), eduka illustraatori tööst ja sellega kaasnevast (ka kõrges eas pidevad kaugreisid), koostööst Astrid Lindgreniga (ja Karlssoni leidmisest), Iloni imedemaa loomisest ja tööst (kirjeldatakse ka suuremaid probleeme) ning muidugi võib seda lugeda ka lihtsalt ühe loona. Minu jaoks oli siin kõike piisavalt, oli ka piisavalt isiklikku elu, millele liigset tähelepanu ei pööratud, kuid anti edasi põhilised emotsioonid.
Soovitan soojalt!
LV nr.26- Raamat, mille pealkirjas on 4 sõna
See on kahtlemata üks parimaid elulooraamatuid, mida ma lugenud olen.
Raamat on üles ehitatud kronoloogiliselt, kolmes suuremas osas- elulugu, looming, isiklikumad pildid ja mälestused. Kogu raamat sisaldab vaheldumisi Enno Tammeri poolt kirja pandud tausta ja detailsemat infot ning Iloni enda räägitud juttu. Ehk et natuke nagu intervjuu, aga pooleks lugejale vajaliku lisainfoga.
Kas ma sain raamatust midagi uut teada? Kindlasti ja palju. Ja see on selline mälestusteraamat, mis äratab ka enda mälestusi. Mul tuli meelde, et laenutasin ise kunagi kooli raamatukogust Iloni raamatu "Pikk-pikk teekond" ja see oli vist esimene raamat üldse, mille ma laenutasin.
Raamatut kirjutades on soovitud edasi anda Iloni lugu "piltide" kaupa nagu Ilon ise neid mäletab. Kunstnikuna on pildid tema jaoks võimalus asju meeles pidada, läbielatut enda jaoks lahti mõtestada ja piltide joonistamine aitab probleemidega tegeleda (ettekääne joonistada võis päästa ka rohimisest...). Kirjutatud on kuidagi nii mõnusalt, et tekib ettekujutus inimesest ja ta olemusest. Võib ka täitsa tõene kirjeldus olla, sest raamatu valmissaamisega ei ole kiirustatud, kirjutatud on varasemalt tuttavast inimesest ning erinevaid kokkusaamisi on olnud autori ja Iloni vahel olnud palju.
"Pikk-pikk teekond" räägib küll omajagu õnnetu loo, aga ma ei teadnud enne, et Iloni lugu ongi nukravõitu. Emal ja isal oli koguaeg kiire, enamus lapsepõlve õnnelikest aegadest möödus ühe ja teise vanaema juures või Tallinna vanalinnas koera ja sõpradega ringi uidates. Isaga suhteid peaaegu polnud ja emaga oli neid samuti vähe ning äärmiselt keerulisel kujul. Vanavanematega suhted katkesid peale Rootsi põgenemist, kui Ilon oli vaid 14.
See on osa tema loost, küll aga ei räägita sellest traagiliselt. Kindlasti on suur osa olnud võimalusel õnnelikku lapsepõlve Tartus ja Haapsalus vanaemade ja vanaisaga koos nautida. Aga siiski on see üks nendest kohtadest raamatus, kus Ilon räägib asjade puhul enda sulgemisest ja vajalikust tegutsemisest. Veel tuleb raamatus tihti ette uskumust, et kus on probleemid, on ka lahendused. Sellist praktilist lähenemist võib talle pidada iseloomulikuks, sest ta on pidanud palju otsuseid tegema, et hästi hakkama saada.
Raamatu lahutamatuks osaks on muidugi illustratsioonid. Läbi nende saame teada Iloni elust, sest ta enda väljaantud raamatud põhinevad suurest isiklikult läbielatul. Palju on ka fotomaterjali. Raamatu visuaalne külg on väga ilus ja läbimõeldud.
Kindlasti tasub seda raamatut lugeda kõigil, kes huvituvad Ilon Wiklandist kui isiksusest, samuti on palju juttu Eestist lahkunute edasistest sidemetest sünnimaaga, lõpupoole ka autoriõigustest (näiteks punaste pükstega Karlssonist Hiinas), eduka illustraatori tööst ja sellega kaasnevast (ka kõrges eas pidevad kaugreisid), koostööst Astrid Lindgreniga (ja Karlssoni leidmisest), Iloni imedemaa loomisest ja tööst (kirjeldatakse ka suuremaid probleeme) ning muidugi võib seda lugeda ka lihtsalt ühe loona. Minu jaoks oli siin kõike piisavalt, oli ka piisavalt isiklikku elu, millele liigset tähelepanu ei pööratud, kuid anti edasi põhilised emotsioonid.
Soovitan soojalt!
Comments
Post a Comment