"Juss ja vennad"
Mait Vaik, 216lk EKSA 2014
LV nr.43. Raamat, mille pealkirjaks on "ja"-ga seotud sõnapaar (N: Sõda ja rahu, Muusika ja vaikus)
Mait Vaik sai minu jaoks omal moel pühaks, kui ma põhikooliaegadel kuulasin sada miljon korda Sõpruse Puiestee laulu "Kaotaja". Ma võin seda laulu siiamaani kuulata ja ikka veel sõnade üle mõtelda (kuigi need on juba üsna pähe kulunud). Igatahes peale seda avastasin, et ka Vennaskonna lauludest meeldivad mulle Mait Vaigu sõnad.
Lemmikintervjuu- https://www.muurileht.ee/tunneb-silmist-ara-igavust-intervjuu-mait-vaiguga/
Intervjuust võiks välja rebida lause "Noh, kõige rohkem ma tõenäoliselt kardan ja vihkan igavust.".
Jah, see raamat igavust ei sisalda. Jaburaid ja naljakaid ja mõtlemapanevaid seiklusi leiab siit aga küll. See on sedasorti raamat, mida lugedes hakkab film silme ees jooksma. Sest kuidas sa saaks tõsiselt lugeda, kuidas kolm venda panevad selga vaimulikurüüd, lähevad autoga kohalikku kõrtsi ja valetavad kokku, et nende isa on äsja surnud? Ja kui kohe peale seda kõrtsmik hoopis helistab salaja kontrolliks isale ja palub peale seda poistel vaikselt ära minna enne kui isa koju jõuab, siis seda kohe ei anna ilma naeruta ju lugeda...
Sedasorti lugusid on raamatus palju.
Kasvõi see jutt, kus vennakesed loodavad bordelli pidama hakata...
Või siis see jutt, kus ühel vennal hakkab igav ja ta saadab ilusa raamatukoguneiu telefonilt salaja SMSe ja teeb vaikides kõnesid, et sellega teistele peretüli põhjustada...
"Ühesõnaga, konstaabel püüdis Veltsi jalga gaasilt ära saada ja Velts, vastupidi ainult vajutas. Kui juba kakssada sees oli, hakkas ka võmmi huvitama, kui palju siis ikkagi seda kiirust tuleb. Nüüd hoidsid juba mõlemad oma jalga üheskoos ja solidaarselt pedaalil ja kuna küna rohkem välja ei vedanud, karjatasid nad ühest suust, et kuradi piirangud on peale pandud ja faking Euroopa Liit." (lk.32)
On ka häid mõtteterasid. Vanaisa oma surivoodil proovib lastelastele midagi eluks vajalikku pajatada ja ütleb, et "Naine on üldse vist kõige suurem katsumus, mis inimesele omaks on saanud" (lk.121) ja "See, et nad vananevad, on muidugi valesti seatud, nad võiksid lihtsalt teatud aja pärast, kui tekib vajadus uue järele, ära haihtuda." (lk.122). Või isa arutlused, näiteks peale filmi teemante kaevama läinutest "Kõik, mis on sügavamal, kui meeter, on saatanast. Ega ilmaasjata öelda, et põrgu on maa all." (lk.113). Isa on tõsine töömees ja ühena vähestest alkoholi ei puutu.
""Hullumajja neid ka saata ei saa, põletavad maha," arutles isa." (lk.100). Kolm venda olid parajad kambajõmmid pahanduste tegemises küll. Samas aga kogu selle kaklemise ja joomisega olid tervel külal üsna sõbralikud suhted. Aga keegi viga ei saanud ja vajalikud asjad said tehtud. Omavahel ollakse üsna sõbralikes suhetes ka, et ikka räägitakse ja ollakse tegemistega kursis.
Kirjutatud on mõnusalt, lugeda on hea. Põnevus raamatu jooksul kestab. Raamatust leidsin ka endale uue sõna "panoraampilk" (lk.164).
Soovitan lugeda!
Hea tutvustus on kirjas olnud ka Sirbis aastal 2013, lugeda saab siit- https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/2013-10-23-15-42-35/
"Nii lõpetakski Mait Vaigu väga väärt teose käsitlemise siinkohal elutarga isa sõnadega (keda muidugi raamatus ka välja naerdakse): „Kõik head asjad räägivad ikka maainimesest, sellepärast see Tammsaare ongi üle prahi”. Vaigu raamat on ka üle prahi. Üks selle aasta lõbusamaid ja ootamatumaid lugemisi."
LV nr.43. Raamat, mille pealkirjaks on "ja"-ga seotud sõnapaar (N: Sõda ja rahu, Muusika ja vaikus)
Mait Vaik sai minu jaoks omal moel pühaks, kui ma põhikooliaegadel kuulasin sada miljon korda Sõpruse Puiestee laulu "Kaotaja". Ma võin seda laulu siiamaani kuulata ja ikka veel sõnade üle mõtelda (kuigi need on juba üsna pähe kulunud). Igatahes peale seda avastasin, et ka Vennaskonna lauludest meeldivad mulle Mait Vaigu sõnad.
Lemmikintervjuu- https://www.muurileht.ee/tunneb-silmist-ara-igavust-intervjuu-mait-vaiguga/
Intervjuust võiks välja rebida lause "Noh, kõige rohkem ma tõenäoliselt kardan ja vihkan igavust.".
Jah, see raamat igavust ei sisalda. Jaburaid ja naljakaid ja mõtlemapanevaid seiklusi leiab siit aga küll. See on sedasorti raamat, mida lugedes hakkab film silme ees jooksma. Sest kuidas sa saaks tõsiselt lugeda, kuidas kolm venda panevad selga vaimulikurüüd, lähevad autoga kohalikku kõrtsi ja valetavad kokku, et nende isa on äsja surnud? Ja kui kohe peale seda kõrtsmik hoopis helistab salaja kontrolliks isale ja palub peale seda poistel vaikselt ära minna enne kui isa koju jõuab, siis seda kohe ei anna ilma naeruta ju lugeda...
Sedasorti lugusid on raamatus palju.
Kasvõi see jutt, kus vennakesed loodavad bordelli pidama hakata...
Või siis see jutt, kus ühel vennal hakkab igav ja ta saadab ilusa raamatukoguneiu telefonilt salaja SMSe ja teeb vaikides kõnesid, et sellega teistele peretüli põhjustada...
"Ühesõnaga, konstaabel püüdis Veltsi jalga gaasilt ära saada ja Velts, vastupidi ainult vajutas. Kui juba kakssada sees oli, hakkas ka võmmi huvitama, kui palju siis ikkagi seda kiirust tuleb. Nüüd hoidsid juba mõlemad oma jalga üheskoos ja solidaarselt pedaalil ja kuna küna rohkem välja ei vedanud, karjatasid nad ühest suust, et kuradi piirangud on peale pandud ja faking Euroopa Liit." (lk.32)
On ka häid mõtteterasid. Vanaisa oma surivoodil proovib lastelastele midagi eluks vajalikku pajatada ja ütleb, et "Naine on üldse vist kõige suurem katsumus, mis inimesele omaks on saanud" (lk.121) ja "See, et nad vananevad, on muidugi valesti seatud, nad võiksid lihtsalt teatud aja pärast, kui tekib vajadus uue järele, ära haihtuda." (lk.122). Või isa arutlused, näiteks peale filmi teemante kaevama läinutest "Kõik, mis on sügavamal, kui meeter, on saatanast. Ega ilmaasjata öelda, et põrgu on maa all." (lk.113). Isa on tõsine töömees ja ühena vähestest alkoholi ei puutu.
""Hullumajja neid ka saata ei saa, põletavad maha," arutles isa." (lk.100). Kolm venda olid parajad kambajõmmid pahanduste tegemises küll. Samas aga kogu selle kaklemise ja joomisega olid tervel külal üsna sõbralikud suhted. Aga keegi viga ei saanud ja vajalikud asjad said tehtud. Omavahel ollakse üsna sõbralikes suhetes ka, et ikka räägitakse ja ollakse tegemistega kursis.
Kirjutatud on mõnusalt, lugeda on hea. Põnevus raamatu jooksul kestab. Raamatust leidsin ka endale uue sõna "panoraampilk" (lk.164).
Soovitan lugeda!
Hea tutvustus on kirjas olnud ka Sirbis aastal 2013, lugeda saab siit- https://www.sirp.ee/s1-artiklid/c7-kirjandus/2013-10-23-15-42-35/
"Nii lõpetakski Mait Vaigu väga väärt teose käsitlemise siinkohal elutarga isa sõnadega (keda muidugi raamatus ka välja naerdakse): „Kõik head asjad räägivad ikka maainimesest, sellepärast see Tammsaare ongi üle prahi”. Vaigu raamat on ka üle prahi. Üks selle aasta lõbusamaid ja ootamatumaid lugemisi."
Comments
Post a Comment