"Aleksei Turovski ja teised loomad. Vaatluspäevik"
35. Loe üks raamat eelnevate aastate väljakutse teemadest (NB! Grupis olevas teema albumis on kõik varasemad teemad kirjas!)
LugemiseVäljakutse 2016 nr.20. Raamat autorilt, keda oled reaalselt kohanud. Näiteks käinud mõnel ta raamatuesitlusel, näinud tänaval vms.
Piret Mäeniit, 213lk Tänapäev 2013
...ma mäletan, kuidas mulle see teema meeldis sellel ajal, kui ma väljakutset veel kaasa ei teinud, aga grupis juba olin :)
Nüüd sain ka lõpuks!
Aleksei Turovskit nägin sel suvel näituse avamisel. Näitus koosnes tema tehtud töödest ja avamise puhul said huvilised vestlust kuulama minna. Palju juttu parasiitidest, kaladest, loomadest, loomingust ja naljakatest juhtumistest.
Raamat ise oli millegipärast kerge pettumus. Ootasin justkui midagi muud, võimalik et rohkem elulugu. Algus meeldis, sest seal oligi elulugu. Pere toetusel õnnestus tal noores eas paljude erialainimestega kokku puutuda. Edasi hakkas raamat olema kuidagi palju rohkem loomadest... Tegelikult peale ta enda kuulamist tundub väga loogiline, sest ta suudab küsimusele vastates sellele alguses vastama hakata, siis loomadest-lindudest-kaladest-parasiitidest rääkida ja lõpuks küsimuse ära unustada :) Nii et ühtpidi on sealt keeruline neid loomi-linde-ja kõiki teisi välja jätta. Ja teistpidi võiks raamat inimest ennast edasi anda ja kui ta lahutamatuks osaks on elusolendid, siis nii ongi.
Lugemist ei kahetse, aga teist korda seda raamatut ka sirvimiseks kätte võtta ei ole plaanis. Mingi isiklik kiiks, ei olnud lihtsalt minu jaoks. Rannas jupiti lugemiseks oli tore ajaviide.
Näituse avamiselt jäi meelde üsna lõpupoole öeldud mõte, et tema meelest kui kunstnik tahab oma tööga midagi ütelda, siis tehku seda otse. (Ehk siis kunstist ei pea "mõtet" kuskilt eraldi otsima hakkama.)
LugemiseVäljakutse 2016 nr.20. Raamat autorilt, keda oled reaalselt kohanud. Näiteks käinud mõnel ta raamatuesitlusel, näinud tänaval vms.
Piret Mäeniit, 213lk Tänapäev 2013
...ma mäletan, kuidas mulle see teema meeldis sellel ajal, kui ma väljakutset veel kaasa ei teinud, aga grupis juba olin :)
Nüüd sain ka lõpuks!
Aleksei Turovskit nägin sel suvel näituse avamisel. Näitus koosnes tema tehtud töödest ja avamise puhul said huvilised vestlust kuulama minna. Palju juttu parasiitidest, kaladest, loomadest, loomingust ja naljakatest juhtumistest.
Raamat ise oli millegipärast kerge pettumus. Ootasin justkui midagi muud, võimalik et rohkem elulugu. Algus meeldis, sest seal oligi elulugu. Pere toetusel õnnestus tal noores eas paljude erialainimestega kokku puutuda. Edasi hakkas raamat olema kuidagi palju rohkem loomadest... Tegelikult peale ta enda kuulamist tundub väga loogiline, sest ta suudab küsimusele vastates sellele alguses vastama hakata, siis loomadest-lindudest-kaladest-parasiitidest rääkida ja lõpuks küsimuse ära unustada :) Nii et ühtpidi on sealt keeruline neid loomi-linde-ja kõiki teisi välja jätta. Ja teistpidi võiks raamat inimest ennast edasi anda ja kui ta lahutamatuks osaks on elusolendid, siis nii ongi.
Lugemist ei kahetse, aga teist korda seda raamatut ka sirvimiseks kätte võtta ei ole plaanis. Mingi isiklik kiiks, ei olnud lihtsalt minu jaoks. Rannas jupiti lugemiseks oli tore ajaviide.
Näituse avamiselt jäi meelde üsna lõpupoole öeldud mõte, et tema meelest kui kunstnik tahab oma tööga midagi ütelda, siis tehku seda otse. (Ehk siis kunstist ei pea "mõtet" kuskilt eraldi otsima hakkama.)
Comments
Post a Comment