"Mis hundi suus, see hundi oma"
Stephen King, 432lk Ajakirjade Kirjastus 2016
LV nr.21- Üks Stephen Kingi raamat
Minu esmatutvus kuulsa Stephen Kingiga oli üks väga meeldiv kogemus.
Leidsin, et tegu on väga hea kirjanikuga.
Ja olin õnnelik, et peale kirjanikuks olemise ja jubedate lugude on ta kirjutanud ka põnevikke. Enne ei teadnud, nüüd tean.
See raamat sobib lugemiseks kõigile, kes soovivad põnevikku. Põnev on ja peale põnevuse on siin veel paar huvitavat teemat.
Raamat algab veriselt, tapetakse kirjanik ja röövitakse ta raha ja raamatud. Järgnev raamat tiirleb ümber raamatute (täpsem olles siis märkmike, kuhu raamatud on kirja pandud, sest välja antud neid pole) edasise saatuse. Need raamatud mõjuvad omanikule natuke nagu Sõrmuste Isanda sõrmus. Nad suudavad mõjutada omaniku elu ja olla selles tähtsal kohal. Neid pole võimalik unustada. Ja nad on väärtuslikud... seega ihaldusväärsed. Aga neist teavad vähesed. Kes näinud on, nendega juhtuvad asjad. Aga mitte mingitel müstiliste jõudude mõjul ja mitte alati halvad asjad. Peale raamatute on raamatus palju tegelasi, kes nendega mingil moel seotuks saavad. Kes satub vahepeal vanglasse ja kes käib korralikult koolis, kes on pensionil ja kes paranevad minevikust... On põnevust, ähvardusi ja tagaajamist, igav ei hakka!
Kõigepealt meeldis mulle sotsiaalne osa, kus kirjeldatakse majanduskriisi ja probleemidega perekonna toimetulekut. Inimeste kaldumist ekstreemsustesse ja suurt tööpuudust. Kirjeldatud hästi. Ka siin oli ju umbes 10a tagasi kriis, kuid avalikkuse ette lasti pigem ilusaid lugusid inimestest, kes said lõpuks tõuke oma unistuste täitmiseks ja said selleks ka abi riigilt. Seal raamatus aga tähendas see õudust, hullunud inimesi ja aastatepikkust vaeva, et jõuda tagasi sinna kus enne oldi.
Teiseks meeldis mulle väga, et lugu keerles ümber kirjanduse. Kuidas raamatud mõjuvad lugejale, kuidas lugudesse on võimalik sisse elada ja neid tulihingeliselt kaitsma hakata. Kellelegi ei meeldiks, kui leiad raamatukangelasest endale iidoli, kuid ema teeb ta maha ja soovitab suureks kasvada. Mul õnneks ühtegi sellist jutuajamist emaga pole olnud, minu teada ta ühtegi mu lemmikraamatut pole ka lugenud. Ja arvestades, et ka minu lemmikraamat oli väga vabadusejanuline, oleks jutuajamine olnud ilmselt üsna samades toonides. Stephen Kingi raamatus on juttu raamatusarjast, kus vabadus vahetatakse pintsaklipslase elu vastu ja hiljem jõutakse ringiga ikkagi tagasi algusesse. Kui see peaks päriselt ilmuma, loeksin seda ka ise huviga. Kuidas raamatud võivad lugeja elu muuta ja kuidas raamatud võivad tekitada huvi kirjanduse vastu, oli siin mitme näite varal lahti seletatud.
Ainuke, mis mind raamatu juures häiris oli päris mitme loo korraga jutustamine. Mineviku ja oleviku kirjeldamine kordamööda raamatu alguspooles oli mugav lugemine. Kuid aina järgmiste tegelaste ja lugude lisandumine ärritas. Samas aga võib selles näha head ettekäänet läbi lugeda "Härra Mercedes", millele viidatakse hundi-raamatu tutvustuses ja milles kirjelduse järgi on mitme loo algus... "Mis hundi suus..." oli lihtsalt ELLUs olemas ja sobis väljakutsepunkti täitmiseks. Samuti tundus ta vähem õudne lugemine kui "Carrie" või mõni muu teos Kingi loomingust.
Ka raamatu lõpp tundus jälle järgmise loona. Ja hoopis teises valguses loona kui varasem põnevik. Ootamatu lisandina ta küll toimis. Alguses oli selline... kergelt petetud tunne, et raamat lõpeb hoopis millegi järgmisega... aga miks ka mitte. Stephen King on kõvasti rohkem kirjanik, kui mina. Ja tegemist on ikkagi järjega.
Kuna väljakutse on pannud mind teist aastat järjest ette võtma raamatuid, mis muidu kätte ei satuks (välja arvatud võib-olla tõesti Stephen King kui väga tuntud kirjanik), siis olen ma õppinud nautima põnevikke. Alguses hoidsin neist eemale, sest millegipärast kartsin pidevat verevalamist ja õudusunenäolaadseid või vähemalt väga vägivaldsusele kalduvaid pikki kirjeldusi. Tegelikkuses aga mõjuvad need vähemalt heade kirjanike (näiteks seesama raamat Stephen Kingilt või ka Jo Nesbo teosed) raamatutes loo loomuliku osana, ei torka silma ja ei hirmuta.
LV nr.21- Üks Stephen Kingi raamat
Minu esmatutvus kuulsa Stephen Kingiga oli üks väga meeldiv kogemus.
Leidsin, et tegu on väga hea kirjanikuga.
Ja olin õnnelik, et peale kirjanikuks olemise ja jubedate lugude on ta kirjutanud ka põnevikke. Enne ei teadnud, nüüd tean.
See raamat sobib lugemiseks kõigile, kes soovivad põnevikku. Põnev on ja peale põnevuse on siin veel paar huvitavat teemat.
Raamat algab veriselt, tapetakse kirjanik ja röövitakse ta raha ja raamatud. Järgnev raamat tiirleb ümber raamatute (täpsem olles siis märkmike, kuhu raamatud on kirja pandud, sest välja antud neid pole) edasise saatuse. Need raamatud mõjuvad omanikule natuke nagu Sõrmuste Isanda sõrmus. Nad suudavad mõjutada omaniku elu ja olla selles tähtsal kohal. Neid pole võimalik unustada. Ja nad on väärtuslikud... seega ihaldusväärsed. Aga neist teavad vähesed. Kes näinud on, nendega juhtuvad asjad. Aga mitte mingitel müstiliste jõudude mõjul ja mitte alati halvad asjad. Peale raamatute on raamatus palju tegelasi, kes nendega mingil moel seotuks saavad. Kes satub vahepeal vanglasse ja kes käib korralikult koolis, kes on pensionil ja kes paranevad minevikust... On põnevust, ähvardusi ja tagaajamist, igav ei hakka!
Kõigepealt meeldis mulle sotsiaalne osa, kus kirjeldatakse majanduskriisi ja probleemidega perekonna toimetulekut. Inimeste kaldumist ekstreemsustesse ja suurt tööpuudust. Kirjeldatud hästi. Ka siin oli ju umbes 10a tagasi kriis, kuid avalikkuse ette lasti pigem ilusaid lugusid inimestest, kes said lõpuks tõuke oma unistuste täitmiseks ja said selleks ka abi riigilt. Seal raamatus aga tähendas see õudust, hullunud inimesi ja aastatepikkust vaeva, et jõuda tagasi sinna kus enne oldi.
Teiseks meeldis mulle väga, et lugu keerles ümber kirjanduse. Kuidas raamatud mõjuvad lugejale, kuidas lugudesse on võimalik sisse elada ja neid tulihingeliselt kaitsma hakata. Kellelegi ei meeldiks, kui leiad raamatukangelasest endale iidoli, kuid ema teeb ta maha ja soovitab suureks kasvada. Mul õnneks ühtegi sellist jutuajamist emaga pole olnud, minu teada ta ühtegi mu lemmikraamatut pole ka lugenud. Ja arvestades, et ka minu lemmikraamat oli väga vabadusejanuline, oleks jutuajamine olnud ilmselt üsna samades toonides. Stephen Kingi raamatus on juttu raamatusarjast, kus vabadus vahetatakse pintsaklipslase elu vastu ja hiljem jõutakse ringiga ikkagi tagasi algusesse. Kui see peaks päriselt ilmuma, loeksin seda ka ise huviga. Kuidas raamatud võivad lugeja elu muuta ja kuidas raamatud võivad tekitada huvi kirjanduse vastu, oli siin mitme näite varal lahti seletatud.
Ainuke, mis mind raamatu juures häiris oli päris mitme loo korraga jutustamine. Mineviku ja oleviku kirjeldamine kordamööda raamatu alguspooles oli mugav lugemine. Kuid aina järgmiste tegelaste ja lugude lisandumine ärritas. Samas aga võib selles näha head ettekäänet läbi lugeda "Härra Mercedes", millele viidatakse hundi-raamatu tutvustuses ja milles kirjelduse järgi on mitme loo algus... "Mis hundi suus..." oli lihtsalt ELLUs olemas ja sobis väljakutsepunkti täitmiseks. Samuti tundus ta vähem õudne lugemine kui "Carrie" või mõni muu teos Kingi loomingust.
Ka raamatu lõpp tundus jälle järgmise loona. Ja hoopis teises valguses loona kui varasem põnevik. Ootamatu lisandina ta küll toimis. Alguses oli selline... kergelt petetud tunne, et raamat lõpeb hoopis millegi järgmisega... aga miks ka mitte. Stephen King on kõvasti rohkem kirjanik, kui mina. Ja tegemist on ikkagi järjega.
Kuna väljakutse on pannud mind teist aastat järjest ette võtma raamatuid, mis muidu kätte ei satuks (välja arvatud võib-olla tõesti Stephen King kui väga tuntud kirjanik), siis olen ma õppinud nautima põnevikke. Alguses hoidsin neist eemale, sest millegipärast kartsin pidevat verevalamist ja õudusunenäolaadseid või vähemalt väga vägivaldsusele kalduvaid pikki kirjeldusi. Tegelikkuses aga mõjuvad need vähemalt heade kirjanike (näiteks seesama raamat Stephen Kingilt või ka Jo Nesbo teosed) raamatutes loo loomuliku osana, ei torka silma ja ei hirmuta.
Comments
Post a Comment