"Naised, toit ja Jumal"
Geneen Roth, 224lk Pilgrim 2011
LV nr.8- 100% naistele! (Armastusromaanid, toitumise- ja elustiilipiiblid, raamatud naiste väljakutsetest ja katsumustest läbi ajaloo jne.)
Valisin siia raamatu, mida olin ennemalt kahel korral raamatukogust toonud ja sama targalt tagasi viinud. Kuskil keskpaigas mõtlesin ta uuesti pooleli jätta, aga võitu said soov väljakutse punkt ära täita ja hirm, et sel juhul jäängi muudkui laenutama iga paari aasta tagant. Täitsa lõpuks suutis ta jätta juba positiivsema tunde, sest põhiasjadega olen täiesti nõus. Söömine on üks võimalus emotsioonide summutamiseks. Ja sööma peaks seda, mida see hetk õige tundub. Ning mida paremini iseendaga läbi saame, seda suurem tasakaal on elus üldiselt. Autor oli lihtsalt nende asjadega süvitsi läinud ja lähenenud kuskilt palju vaimsema külje poolt ehk jagas lisaks selgitusi iseenda leidmise vajadusest ja sellest, et meie keha pole päris meie ise ja meie olemus on midagi muud.
Raamat ise räägib autori korraldatud laagri toimumisest, läbiviidud harjutustest, osalejate arvamustest ja laagrile taustaks hüpeldakse pidevalt autori enda kogemuste ja varasemate (või hilisemate) osalejate kirjade vahel. Kuna toimus pidev liikumine mineviku ja olevikukirjelduste vahel, oli üldpilt minu jaoks veidi liiga kirju ja laialivalguv.
Mulle meeldisid raamatust mõned harjutused. Näiteks oma tunnete paremaks tundmaõppimiseks võiks neile mõelda kuju ja värvi. Keha paremaks tajumiseks olla teadlik ja tunnetada eraldi kehaosi ja nende kokkupuudet tooliga jne. Toidu puhul võib proovida mingi ühe kindla asja aeglast söömist ja vaadata, milliseid mälestusi see tekitab. Tunduvad täiesti põnevad ja võiks järgi proovida. Tore on ju vahepeal midagi teistsugust proovida.
Pildil on taustaks jäätised, sest idee poolest võime süüa ükskõik mida ja ükskõik kui palju.
Pidi olema tüüpiline asi, mida autori käest küsitakse toitumisega seoses.
Ennast paremini tundes saame aru, et me tegelikult ei vaja lõpmatuseni jäätist või ükskõik mida muud, mis hetkel võib olla kole ahvatlev. Raamat oli mõeldud pigem liigsööjatele seega rõhutati pigem oskust õigel ajal lõpetada.
Lugemine tekitas mõningaid mõtteid tõesti. Millised olid minu söömisharjumused lapsepõlves? Kas ma olen mõelnud, millised nad on praegu? Milline on minu suhe toiduga? Kas mu toitumist mõjutavad emotsioonid?
Kokkuvõttes jäin rahule, et ma raamatut pooleli ei jätnud ja nüüd on selgus majas, mida ta kirjutab :)
Soovitada otseselt ei julge (ka neile, keda teema huvitab), sest lugemisel midagi jäi mind häirima ja ma ei oska täpselt välja tuua, mis see oli.
ISIKLIK VÄLJAKUTSE LISAKS LUGEMISELE, peale raamatu lugemist vaatan ka filmi.
"Eat Pray Love" 133min (Ryan Murphy, USA) 2010
See oli kunagi mu suuuuuuuuuur lemmik. Lugemise ajal tuli ta mulle meelde ja mõtlesin uuesti üle vaadata. Aga ma ei teagi, mis vahepealse aja jooksul juhtunud on. Kas ma nüüd tean, et armastuslugu ei olnud igavesti kestev muinasjutt või olen ma midagi hakanud teise pilguga vaatama. Igatahes algul pidi peaaegu et sundima end vaatama ja lõpus oli juba selline... neutraalne olek. Aga ikkagi kaugel lemmikuks. Lõpupoole küll tuli meelde, kui väga värvid ja lugu meeldis, aga... polnud nagu enam see.
Ehk siis uus väljakutse endale... vaadata, kuidas ajas lemmikud muutuvad :)
LV nr.8- 100% naistele! (Armastusromaanid, toitumise- ja elustiilipiiblid, raamatud naiste väljakutsetest ja katsumustest läbi ajaloo jne.)
Valisin siia raamatu, mida olin ennemalt kahel korral raamatukogust toonud ja sama targalt tagasi viinud. Kuskil keskpaigas mõtlesin ta uuesti pooleli jätta, aga võitu said soov väljakutse punkt ära täita ja hirm, et sel juhul jäängi muudkui laenutama iga paari aasta tagant. Täitsa lõpuks suutis ta jätta juba positiivsema tunde, sest põhiasjadega olen täiesti nõus. Söömine on üks võimalus emotsioonide summutamiseks. Ja sööma peaks seda, mida see hetk õige tundub. Ning mida paremini iseendaga läbi saame, seda suurem tasakaal on elus üldiselt. Autor oli lihtsalt nende asjadega süvitsi läinud ja lähenenud kuskilt palju vaimsema külje poolt ehk jagas lisaks selgitusi iseenda leidmise vajadusest ja sellest, et meie keha pole päris meie ise ja meie olemus on midagi muud.
Raamat ise räägib autori korraldatud laagri toimumisest, läbiviidud harjutustest, osalejate arvamustest ja laagrile taustaks hüpeldakse pidevalt autori enda kogemuste ja varasemate (või hilisemate) osalejate kirjade vahel. Kuna toimus pidev liikumine mineviku ja olevikukirjelduste vahel, oli üldpilt minu jaoks veidi liiga kirju ja laialivalguv.
Mulle meeldisid raamatust mõned harjutused. Näiteks oma tunnete paremaks tundmaõppimiseks võiks neile mõelda kuju ja värvi. Keha paremaks tajumiseks olla teadlik ja tunnetada eraldi kehaosi ja nende kokkupuudet tooliga jne. Toidu puhul võib proovida mingi ühe kindla asja aeglast söömist ja vaadata, milliseid mälestusi see tekitab. Tunduvad täiesti põnevad ja võiks järgi proovida. Tore on ju vahepeal midagi teistsugust proovida.
Pildil on taustaks jäätised, sest idee poolest võime süüa ükskõik mida ja ükskõik kui palju.
Pidi olema tüüpiline asi, mida autori käest küsitakse toitumisega seoses.
Ennast paremini tundes saame aru, et me tegelikult ei vaja lõpmatuseni jäätist või ükskõik mida muud, mis hetkel võib olla kole ahvatlev. Raamat oli mõeldud pigem liigsööjatele seega rõhutati pigem oskust õigel ajal lõpetada.
Lugemine tekitas mõningaid mõtteid tõesti. Millised olid minu söömisharjumused lapsepõlves? Kas ma olen mõelnud, millised nad on praegu? Milline on minu suhe toiduga? Kas mu toitumist mõjutavad emotsioonid?
Kokkuvõttes jäin rahule, et ma raamatut pooleli ei jätnud ja nüüd on selgus majas, mida ta kirjutab :)
Soovitada otseselt ei julge (ka neile, keda teema huvitab), sest lugemisel midagi jäi mind häirima ja ma ei oska täpselt välja tuua, mis see oli.
ISIKLIK VÄLJAKUTSE LISAKS LUGEMISELE, peale raamatu lugemist vaatan ka filmi.
"Eat Pray Love" 133min (Ryan Murphy, USA) 2010
See oli kunagi mu suuuuuuuuuur lemmik. Lugemise ajal tuli ta mulle meelde ja mõtlesin uuesti üle vaadata. Aga ma ei teagi, mis vahepealse aja jooksul juhtunud on. Kas ma nüüd tean, et armastuslugu ei olnud igavesti kestev muinasjutt või olen ma midagi hakanud teise pilguga vaatama. Igatahes algul pidi peaaegu et sundima end vaatama ja lõpus oli juba selline... neutraalne olek. Aga ikkagi kaugel lemmikuks. Lõpupoole küll tuli meelde, kui väga värvid ja lugu meeldis, aga... polnud nagu enam see.
Ehk siis uus väljakutse endale... vaadata, kuidas ajas lemmikud muutuvad :)
Comments
Post a Comment