"Miks emme joob"
Gill Sims, 352lk Tänapäev 2018
LV nr.31- Ilu on vaataja silmades - raamat, mis võlus sind kauni kujundusega
See väljakutse punkt tekitas alguses suure segaduse.
Tahtsin valida midagi väga läilat, ikka sellist roosat ja pilvedega...
Aga siis olin lugemas seda raamatut ja mulle meenus, et kaanekujundus oli algusest peale meelde jäänud ja silmadele rõõmu valmistanud.
Ergas, erinev, selge ja meeldejääv.
Raamat võlus ka sisuga.
Midagi väga sisutihedat või sügavat ei olnud, tegemist on lihtsalt ühe ema päevaraamatuga.
Algus on väga naljakas, siis läheb veel naljakamaks, siis läheb natuke tõsisemaks ja noh lõpeb ilusti ja õnnelikult. Ühtegi suurt kriisi raamatus pole, on perekonnaga seotud asjatamisi, mis ajavad lihtsalt närvi mustaks. Selline igapäevane, milles on tuttavaid momente. On väga klassikaline perekond, ema ja isa, kahe lapse ja koeraga. Mõlemad käivad tööl, ema on väikestviisi perfektsionist ja ei väsi lootmast, et asjad on kunagi õigel ajal ja korralikult tehtud. Lapsed... lapsed tunduvad olema tavalised lapsed. Vahepeal käivad neil külas vanavanemad, vanemate õed oma peredega... need on need ajad, kui kõik ikka eriti viltu kisub :)
Kõige lahedam selle raamatu peale oli inimgruppide kujutamine. Vanemad, kes pühenduvad täienisti lastele ja sobivad klantspiltidele. Ökovanemad, kes söövad maheköögivilju ja usuvad universumi jumalannadesse, aga ei usu arvete maksmisesse. Head sõbrad, kes on alati toeks. Abielud, kus hoitakse kokku, aga vahepeal tekib arusaamatusi. Perekond, kes on väga kallis, aga kes ometi omavahel tihedalt läbi ei käi. Naabrid, kellega samuti ei suhelda tihedalt, aga soovitakse jätta head muljet... Minu lemmikud olid need ülipüüdlikud emmed, kes nägid alati väga sätitud ja korralikud välja, toitsid oma lapsi pidevalt millegi eriti tervislikuga, mis oli ise valmistatud ja käisid vaheaegadel puhkusereisidel. Selline väga stereotüüpne grupp, keda on lihtne päriselust leida.
Sattusingi lugemise ajal kõrvuti istuma ühe sätitud emmega, kes oma last ei julgenud kõva häälega keelata mänguväljakul (ja siis ta mahedalt proovis nii et laps ei kuulnudki), seejärel pirtsutas mehe toodud joogiga ja vahepeal kurtis mulle istepingi üle. Nagu raamatust välja karanud ülipüüdlik emme!
Väga mahlakad kirjeldused olid ka ökoemme kohta. Ja pinges koduperenaise igatsus ka mõni seiklus läbida ja autoga ära põgeneda Euroopasse...
Kui vahepeal alguses tundus raamat olema äkki liiga "ameerikalik" huumori poolest, siis mida edasi, seda vähem. Lihtsalt võimalus emotsionaalseks kirjutamiseks.
Tegelikult peaks ka endale äkki ühe sellise päevaraamatu tegema. Lihtsalt enda tühjakslaadimiseks. Kirjutaks ära ja elaks edasi või nii. Raamatus oli pidevaks lahenduseks küll vein ja muu alkohol, aga... see pole nagu minu teema. Raamatust inspireeritult ma küll ostsin koju ühe roosa veini, aga see kullake elab veel kaua. Mitte lahtumiseni kaua, aga kõvasti kauem, kui üks veinipudel oleks elanud selles loetud raamatus :) Igatahes aeg-ajalt tekib mul päevaraamatute ja päevikuvormis teoste vastu mingit sorti... uudishimu või kirg. Äkki seetõttu, et olen ise olnud ammu-ammu tihe päevikukirjutaja ja oleks aeg uuesti proovida?
Soovitan kõigile emadele lugemiseks nendel päevadel, kui kõik ajab närvi ja tundub valesti minema!
Raamatu point on minu jaoks, et kõik on tegelikult korras.
Ja et tegelikult on kõik omavahel sarnased, kõigil on probleemid ja enamus peresid maadleb sarnaste küsimustega... kas valida töö või kodu... kui range olla lastega... kuidas veeta vabu päevi niimoodi et need oleks harivad aga ka lõõgastavad...
Lugege, kui tuju on paha. Läheb paremaks!
PS
autori koduleht- https://gillsims.com/ (kuigi siit eriti palju infot ei leia peale viidete ja tuurikuupäevade)
FB leht- https://www.facebook.com/peterandjaneandmummytoo/
Instagram- https://www.instagram.com/judgydogandgill/
Blogi- http://peterandjaneblog.blogspot.com/ (viimased sissekanded aastast 2017)
ISIKLIK VÄLJAKUTSE LISAKS LUGEMISELE, peale raamatu lugemist vaatan ka filmi.
"Bad Moms" 100min (Jon Lucas, Scott More, USA) 2016
Raamatuga oli nii mõndagi ühist. Mõlemates olid "käia või mitte käia tööl" emmed. Mõlematel peategelastel oli üks tütar ja üks poeg...
Film siiski jäi veidi pealiskaudeseks. Olen näinud üht teist filmi emadest, mis mõjus palju reaalsemalt- The Single Moms Club (2016). Klapitati omavahel lapsehoidmist (siin filmis jäigi see arusaamatuks, kes lapsi vahepeal vaatas?), pidutsemine oli palju leebem ja sisu elulisem. Siin filmis oli minu jaoks liiga palju alkoholi ja "pahad emmed" korrutamist. Nagu mingi uus tüüp rullnokki :) Eks nad võtsid end kokku ka ja lapsed hooletusse ei jäänud, aga natuke läks filmis see poosetamine käest.
Üks asi oli veel, millest ma aru ei saanud... Mila Kunise eksmees oli ilusa punase auto omanik. Esimene kord võeti auto kättemaksuks sõitmiseks. Aga peale lahkuminekut jäi auto ikka naise kätte. Kuigi pidi olema mehe auto. Ja ma olin ainuke, kellel see küsimus vist tekkis. Filmis oli täiesti loomulik asjade käik....
LV nr.31- Ilu on vaataja silmades - raamat, mis võlus sind kauni kujundusega
See väljakutse punkt tekitas alguses suure segaduse.
Tahtsin valida midagi väga läilat, ikka sellist roosat ja pilvedega...
Aga siis olin lugemas seda raamatut ja mulle meenus, et kaanekujundus oli algusest peale meelde jäänud ja silmadele rõõmu valmistanud.
Ergas, erinev, selge ja meeldejääv.
Raamat võlus ka sisuga.
Midagi väga sisutihedat või sügavat ei olnud, tegemist on lihtsalt ühe ema päevaraamatuga.
Algus on väga naljakas, siis läheb veel naljakamaks, siis läheb natuke tõsisemaks ja noh lõpeb ilusti ja õnnelikult. Ühtegi suurt kriisi raamatus pole, on perekonnaga seotud asjatamisi, mis ajavad lihtsalt närvi mustaks. Selline igapäevane, milles on tuttavaid momente. On väga klassikaline perekond, ema ja isa, kahe lapse ja koeraga. Mõlemad käivad tööl, ema on väikestviisi perfektsionist ja ei väsi lootmast, et asjad on kunagi õigel ajal ja korralikult tehtud. Lapsed... lapsed tunduvad olema tavalised lapsed. Vahepeal käivad neil külas vanavanemad, vanemate õed oma peredega... need on need ajad, kui kõik ikka eriti viltu kisub :)
Kõige lahedam selle raamatu peale oli inimgruppide kujutamine. Vanemad, kes pühenduvad täienisti lastele ja sobivad klantspiltidele. Ökovanemad, kes söövad maheköögivilju ja usuvad universumi jumalannadesse, aga ei usu arvete maksmisesse. Head sõbrad, kes on alati toeks. Abielud, kus hoitakse kokku, aga vahepeal tekib arusaamatusi. Perekond, kes on väga kallis, aga kes ometi omavahel tihedalt läbi ei käi. Naabrid, kellega samuti ei suhelda tihedalt, aga soovitakse jätta head muljet... Minu lemmikud olid need ülipüüdlikud emmed, kes nägid alati väga sätitud ja korralikud välja, toitsid oma lapsi pidevalt millegi eriti tervislikuga, mis oli ise valmistatud ja käisid vaheaegadel puhkusereisidel. Selline väga stereotüüpne grupp, keda on lihtne päriselust leida.
Sattusingi lugemise ajal kõrvuti istuma ühe sätitud emmega, kes oma last ei julgenud kõva häälega keelata mänguväljakul (ja siis ta mahedalt proovis nii et laps ei kuulnudki), seejärel pirtsutas mehe toodud joogiga ja vahepeal kurtis mulle istepingi üle. Nagu raamatust välja karanud ülipüüdlik emme!
Väga mahlakad kirjeldused olid ka ökoemme kohta. Ja pinges koduperenaise igatsus ka mõni seiklus läbida ja autoga ära põgeneda Euroopasse...
Kui vahepeal alguses tundus raamat olema äkki liiga "ameerikalik" huumori poolest, siis mida edasi, seda vähem. Lihtsalt võimalus emotsionaalseks kirjutamiseks.
Tegelikult peaks ka endale äkki ühe sellise päevaraamatu tegema. Lihtsalt enda tühjakslaadimiseks. Kirjutaks ära ja elaks edasi või nii. Raamatus oli pidevaks lahenduseks küll vein ja muu alkohol, aga... see pole nagu minu teema. Raamatust inspireeritult ma küll ostsin koju ühe roosa veini, aga see kullake elab veel kaua. Mitte lahtumiseni kaua, aga kõvasti kauem, kui üks veinipudel oleks elanud selles loetud raamatus :) Igatahes aeg-ajalt tekib mul päevaraamatute ja päevikuvormis teoste vastu mingit sorti... uudishimu või kirg. Äkki seetõttu, et olen ise olnud ammu-ammu tihe päevikukirjutaja ja oleks aeg uuesti proovida?
Soovitan kõigile emadele lugemiseks nendel päevadel, kui kõik ajab närvi ja tundub valesti minema!
Raamatu point on minu jaoks, et kõik on tegelikult korras.
Ja et tegelikult on kõik omavahel sarnased, kõigil on probleemid ja enamus peresid maadleb sarnaste küsimustega... kas valida töö või kodu... kui range olla lastega... kuidas veeta vabu päevi niimoodi et need oleks harivad aga ka lõõgastavad...
Lugege, kui tuju on paha. Läheb paremaks!
PS
autori koduleht- https://gillsims.com/ (kuigi siit eriti palju infot ei leia peale viidete ja tuurikuupäevade)
FB leht- https://www.facebook.com/peterandjaneandmummytoo/
Instagram- https://www.instagram.com/judgydogandgill/
Blogi- http://peterandjaneblog.blogspot.com/ (viimased sissekanded aastast 2017)
ISIKLIK VÄLJAKUTSE LISAKS LUGEMISELE, peale raamatu lugemist vaatan ka filmi.
"Bad Moms" 100min (Jon Lucas, Scott More, USA) 2016
Raamatuga oli nii mõndagi ühist. Mõlemates olid "käia või mitte käia tööl" emmed. Mõlematel peategelastel oli üks tütar ja üks poeg...
Film siiski jäi veidi pealiskaudeseks. Olen näinud üht teist filmi emadest, mis mõjus palju reaalsemalt- The Single Moms Club (2016). Klapitati omavahel lapsehoidmist (siin filmis jäigi see arusaamatuks, kes lapsi vahepeal vaatas?), pidutsemine oli palju leebem ja sisu elulisem. Siin filmis oli minu jaoks liiga palju alkoholi ja "pahad emmed" korrutamist. Nagu mingi uus tüüp rullnokki :) Eks nad võtsid end kokku ka ja lapsed hooletusse ei jäänud, aga natuke läks filmis see poosetamine käest.
Üks asi oli veel, millest ma aru ei saanud... Mila Kunise eksmees oli ilusa punase auto omanik. Esimene kord võeti auto kättemaksuks sõitmiseks. Aga peale lahkuminekut jäi auto ikka naise kätte. Kuigi pidi olema mehe auto. Ja ma olin ainuke, kellel see küsimus vist tekkis. Filmis oli täiesti loomulik asjade käik....
Comments
Post a Comment