"Siberi haridus"

LV nr.51- Raamat, mis räägib elu pahupoolest (NB! Päriselul põhinev raamat, mitte väljamõeldud tegelastega lugu.)
Nicolai Lilin, 338lk Tänapäev 2014


VÄGA hästi kirjutatud raamat!
Raamatus jutustab autor oma lapsepõlvest ja lõpetab 18-aastaseks saamisega.
Ta elab Siberis väikeses asulas ning kasvab üles austades oma vanemaid, vanavanemaid, õigeusku ning autoriteete. Väga palju on juttu kriminaalidest, nende õigussüsteemist ja põhimõtetest. Poisid kasvavad üles, teades et iga valik viib neid varem või hiljem vanglasse. Väga kõrgelt hinnatakse vabadust.

Tegu on väga kirjeldava ja detailse raamatuga ja neid detaile on kõige õigem lugeda raamatust. Õiges kontekstis. Ja õige inimese poolt jutustatult. Pealkirjas olev Siberi haridus viitab autori kogukonnas kehtivatele reeglitele, kus igal liikmel on oma väljateenintud koht ja vastavalt vanusele muutuvad ülesanded.

"Meie, Madaljõe poisid, elasime, nagu varemgi maininud olen, tõepoolest kooskõlas Siberi kriminaalide seadustega, meil oli range tugevate paganlike mõjudega õigeusklik kasvatus ja ülejäänud linn nimetas meid "Siberi hariduseks" - selle tõttu, kuidas me käitusime. Me ei kasutanud vägisõnu, me ei võtnud kunagi Jumala või Jumalaema nime ilmaasjata suhu, me ei rääkinud eales lugupidamatult ühestki eakast inimesest, titeootel naisest, väikesest lapsest või orvust ega puudega inimesest. Me moodustasime tugeva terviku, ja tõtt öelda ei vajanud me vägisõnu, et end täiskasvanuna tunda, nagu see teiste asumite meievanustel noortel kombeks oli, sest meid koheldi nii, nagu oleksime kriminaalide kogukonna ehe osa"

(lk.101)

Raamatus on palju vägivalda. Peksmisi, pussitamisi, seksuaalset vägivalda ja tulistamisi. Mida vanemaks saadakse, seda karmimaks läheb raamat. Kõige koledamalt mõjusid vanglakirjeldused.
Kõige põnevam osa raamatus oli kohalike reeglite ja põhimõtete selgitamine (kuidas näiteks majas ei hoitud raha, küll aga relvi kindlate kommete alusel), jutud tätoveeringutest ja tätoveerijatest, samuti vanaisa räägitud jutud.

""Kas sa teadsid, miks Jumal andis inimesele pikema elu kui loomadele?"

 "Ei, ma pole kunagi selle peale mõelnud..."

"Sest loomad rajavad oma elu vaistule ega tee vigu. Inimene rajab oma elu mõistusele, seetõttu vajab ta üht osa oma elust vigade tegemiseks, teist osa oma vigade taipamiseks ja kolmandat, et püüda edaspidi elada vigu tegemata." "

(lk.69)

Palju oli inimeste elulugusid. Kriminaalide puhul nende saatus ja suurimad kuriteod. Teiste puhul lihtsalt elusaatus.
Vägivalla kõrval oli tegemist väga kokkuhoidva kogukonnaga. Inimesi, kelle vaimne seisund oli erinev, peeti Jumala kingitusteks ja neid hoiti väga. Kui keegi võõrastest neile liiga tegi, oli ootamas kättemaks.
Kõrvuti vägivallaga kerkib ka küsimus, kas saaks kuidagi ilma.

Raamatust saab lugeda ka, kuidas ühele Siberi külale avaldavad mõju ümbritsev poliitika (politseinikud ja neile antud võim ja käsud), otsused mis puudutavad lapsi (külla kolisid perekonnad, kelle puudega lapsed oleks neilt muidu ära võetud) ja välismaailm (kuigi filmidest ja muusikast soovitati eemale hoida).



Raamatu põhjal on tehtud ka film...

"Deadly Code"  110min (Gabriele Salvatores, Italy) 2013
Hoopis midagi muud, kui raamat. Lugusid on väga palju väänatud. Sisse on toodud armastuslugu (tegelikult selle puudumine raamatust oli veidi üllatav, aga sellisel kujul nagu filmis ei olnud see ka usutav), poisid on tehtud lihtsalt... väheke rullnokkadeks. Kadunud on raamatus kirjas olnud väärtused (muidugi võib ka raamat olla tegelikkust veidi ilustav ja kõik moraalinormid alati paika ei pidanud).
Muudetud oli täiesti imelikke detaile, näiteks politseiniku äratundmist tätoveeringute järgi. Filmis reetis teda kindel tätoveering, raamatus hoopis nende asetsemine.
Kõige rohkem pani pettuma tegelaste käitumine, kui oli vägistatud kohalik tüdruk (selline Jumala poolt kingituseks saadetud tüdruk). Raamatus oli terve küla endast väljas, tegemist oli traagilise sündmusega, kokku kutsuti koosolek ja hakati taga ajama süüdlasi. Olukorrast kuuldes andsid abi ka teised naaberkogukonnad. Mis aga juhtus filmis? Oli natuke kurb, kutsuti jutule paar poissi ja need... läksid kalale. Noh jah. Ja kes veel lõpuks süüdi oli... pani ka pead vangutama.
Sama oli üleujutuse kujutamisel. Raamatus aitasid väga paljud kaasa, et jõge puhastada, tegevus oli organiseeritud ja eesmärk õilis. Veidi eemal oli limonaaditehas, sealt tuli kärutäite kaupa limonaadipudeleid, mis inimeste vahel ära jaotati. Kui sõbraga juhtus õnnetus mindi ta laipa veidi eemal võrkudega püüdma, et korralikult koju viia. Aga filmis leiti jõest üsna kiirelt mingi pudel alkoholiga, purjakil noored jäid tukkuma ja hiljem mängis veel tüdruk jões klaverit... surnud sõber veest välja kerkimas.
Nende kahe loo võrdlemine pani tõsiselt mõtlema, kui palju on õigus varasemat loomingut muuta enda nägemuse edasiandmiseks. Leian, et põhiolemus võiks samaks jääda. Või siis täiesti pea peale keerata. Aga mitte pool alles jätta ja pool juurde panna...

Ainuke, mis filmi puhul oli raamatust parem, oli tegelaste vanuse kujutamine.
Lugedes tundusid nad paratamatult vanemana. Filmis aga jõudis paremini kohale, et tegu oli alguspoole ikka veel päris lastega.