"Sõda nähtamatu vaenlasega"
LV nr.20- Raamat mõnest maailma mõjutanud sündmusest või katastroofist
Helle Tiikmaa, 232lk Tänapäev 2011
Minu jaoks oli see hea raamat. Katastroofi nime ja üldisi fakte olin muidugi juba varem kuulnud, aga see raamat andis sõna inimestele endale (lisatud olid lõigud isiklikest mälestustest, kirjad ning mõned ilmunud artiklid). Samuti proovis anda endast parima tolleaegse tausta kirjeldamiseks, Kuidas inimeludega käituti üsna hooletult, vahepeal venitas asju bürokraatia (ka esmast informeerimist) ning palju asju käis tolleaegse ideoloogia järgi. Sõna said inimesed ise, et rääkida lugusid, kuidas neid järsku pooleks aastaks kodunt minema viidi. Kuidas maha jäid perekonnad, kuidas olid igasugused kuulujutud, kuidas tagasitulles tekkisid probleemid kohanemisega, töö jätkamisega või peale perede lagunemist uue elu ülesehitamisega. Kuskile äärmustesse keegi ei langenud, mainiti alkoholiprobleeme ja enesetappe, aga üldpilt jääb ikkagi kurb. Kaugele "vabatahtlikuks" saadeti mehed pikaks ajaks tegema midagi, mille mõju kippus olema ajutine või puudus (näiteks maju pesema, et kiirgus madalam oleks, kuid ilma ja ajaga kõik taastus). Kahju oli ka kohalikest vanuritest, kes ei soovinud loobuda oma kodudest ja armsakssaanud asjadest. Kindlasti oleks saanud selle raamatu veel traagilisemalt kirja panna, kirjutades veelgi rohkem tervisehädadest, kuid raamat keskendus eestlaste mälestustele ja terviklikuma pildi edasiandmisele.
Ma ei oska seda raamatut lõpuni hinnata, sest mul puudub isiklik kogemus. Ma ei saagi lõpuni mõista mehi või naisi, kes peale paarikuulist lahusolekut lahku läksid. Ma ei ole ka ise oma lastest nii kaua eemal olnud ja ei kujuta ette, kui suur igatsus võib perest eemal tekkida. Ma ei ole kogenud hirmu saastatuse pärast. Ma ei ela ajal, kus keegi võiks mind kokkuleppimata ajaks lihtsalt minema saata. Aga ma usun, et autor andis endast parima. Ma ei tajunud tekstis autori enda arvamust või soovi lugejat suunata. Tegemist oli kirjeldava raamatuga.
See on jälle sedasorti raamat, milliseid võiks julgemalt erinevate teemade ja valdkondade kohta olla. Ta ei esita kuiva faktilist informatsiooni ja ta ei ole ajalooraamat või spetsiifiliste kiirgusterminitega raamat. Ta on üsna võrdväärne juturaamatuga (keerukuse ja süvenemistnõudva materjali osas). Ehk siis sobib lugemiseks ja mingi pildi saamiseks alates koduperenaisest või koolilapsest ning lõpetades kellegiga, kes teeb valiku juba spetsiifilisemalt (näiteks soovibki materjali konkreetselt eestlastest Tśernobõlis).
Helle Tiikmaa, 232lk Tänapäev 2011
Minu jaoks oli see hea raamat. Katastroofi nime ja üldisi fakte olin muidugi juba varem kuulnud, aga see raamat andis sõna inimestele endale (lisatud olid lõigud isiklikest mälestustest, kirjad ning mõned ilmunud artiklid). Samuti proovis anda endast parima tolleaegse tausta kirjeldamiseks, Kuidas inimeludega käituti üsna hooletult, vahepeal venitas asju bürokraatia (ka esmast informeerimist) ning palju asju käis tolleaegse ideoloogia järgi. Sõna said inimesed ise, et rääkida lugusid, kuidas neid järsku pooleks aastaks kodunt minema viidi. Kuidas maha jäid perekonnad, kuidas olid igasugused kuulujutud, kuidas tagasitulles tekkisid probleemid kohanemisega, töö jätkamisega või peale perede lagunemist uue elu ülesehitamisega. Kuskile äärmustesse keegi ei langenud, mainiti alkoholiprobleeme ja enesetappe, aga üldpilt jääb ikkagi kurb. Kaugele "vabatahtlikuks" saadeti mehed pikaks ajaks tegema midagi, mille mõju kippus olema ajutine või puudus (näiteks maju pesema, et kiirgus madalam oleks, kuid ilma ja ajaga kõik taastus). Kahju oli ka kohalikest vanuritest, kes ei soovinud loobuda oma kodudest ja armsakssaanud asjadest. Kindlasti oleks saanud selle raamatu veel traagilisemalt kirja panna, kirjutades veelgi rohkem tervisehädadest, kuid raamat keskendus eestlaste mälestustele ja terviklikuma pildi edasiandmisele.
Ma ei oska seda raamatut lõpuni hinnata, sest mul puudub isiklik kogemus. Ma ei saagi lõpuni mõista mehi või naisi, kes peale paarikuulist lahusolekut lahku läksid. Ma ei ole ka ise oma lastest nii kaua eemal olnud ja ei kujuta ette, kui suur igatsus võib perest eemal tekkida. Ma ei ole kogenud hirmu saastatuse pärast. Ma ei ela ajal, kus keegi võiks mind kokkuleppimata ajaks lihtsalt minema saata. Aga ma usun, et autor andis endast parima. Ma ei tajunud tekstis autori enda arvamust või soovi lugejat suunata. Tegemist oli kirjeldava raamatuga.
See on jälle sedasorti raamat, milliseid võiks julgemalt erinevate teemade ja valdkondade kohta olla. Ta ei esita kuiva faktilist informatsiooni ja ta ei ole ajalooraamat või spetsiifiliste kiirgusterminitega raamat. Ta on üsna võrdväärne juturaamatuga (keerukuse ja süvenemistnõudva materjali osas). Ehk siis sobib lugemiseks ja mingi pildi saamiseks alates koduperenaisest või koolilapsest ning lõpetades kellegiga, kes teeb valiku juba spetsiifilisemalt (näiteks soovibki materjali konkreetselt eestlastest Tśernobõlis).
Comments
Post a Comment