"Pilgu puudutus"
LV nr.34- Raamatu autori perekonnanimi on mõni puu või põõsas (Vaher, Kibuvits)Heljo Mänd, 204lk Eesti ekspress 2009
Hmm... see oli midagi väga omapärast.
Raamatu tegevus toimub Tallinnas Nõmmel, kus ühes majas elavad ema ja ta kõige noorema tütre pere (tütar, abikaasa, 2 poega). Ema ja tütar on olnud üksteisest eemaldunud, tütar tundis, et ema armastus lämmatab teda.
Raamat justkui kirjeldab nendevahelisi jutuajamisi, kus tütar tuleb emale selgitama kuidas ta asju näinud on ja ema kuulab. Samal ajal aga ketrab peas hoopis enda minevikku ja kinnisideid. Ta mõtleb pidevalt kunagisele maakodule ja püüab rahu teha seal viimasena elanud Liinega. Need jutuajamised jäidki veidi segaseks, sest tütar ainsana rääkis, tõi oma luuletusi lugeda, rääkis oma unenägudest ja ema... kuulas ja mõtles omi mõtteid?
Ema on raamatus kirjanik, talle meeldib kirjutada ja ta on seda ka pidevalt teinud. Enda laste osas tundub, et on alati veidi eemale hoidnud. Suhe abikaasaga on olnud lasterikas ja koduõnnega, aga ka veidi väsinud ja eemalehoidev. Ema mälestused on raamatus üsna hüplikud ja vihjavad, kronoloogilist elulugu välja ei loe ja palju juttu tiirleb muremõtete ja tumedate mälestuste ümber. Hästi palju mälestustest on miski, mis on ära rikkunud ilusad mälestused.
Tütre elukäigust saab raamatust kõige parema ülevaate. Kirjeldused lapsepõlvest, kooliajast, ülikooliskäimisest, abielust ja lastest. Vaimsetest otsingutest ja avastatud tõdedest. Kirjeldused lastest on väga detailsed ja tundub, et nad on nii ema kui tütre elu keskpunktiks saanud oma toreduse ja siirusega. Üks, kes rohkem suhtleb ja teine, kes rohkem vaatleb. Nad liidavad erinevaid põlvkondi.
Kas ma oskan seda raamatut soovitada? Kindlasti mitte! Võtsin ja jätsin ta esimene kord, teine kord mõtlesin, et palavikus olemine on sobiv seisund lugemiseks. Väljendusviis on hästi ilus luuleline, aga keeruliseks muudab raamatu selline ketrav sisu, mis nagu kuhugi ei jõua.
Kui, siis soovitan omamoodi kogemuse saamiseks...
Et siis jah... niimoodi palaviku ja hädadega ma teda lugesingi. Ma ootasin raamatust justkui midagi muud. Mingit suuremat selgust, aga sattusin justkui kellegi teise jutuajamise keskele kontvõõraks...
Hmm... see oli midagi väga omapärast.
Raamatu tegevus toimub Tallinnas Nõmmel, kus ühes majas elavad ema ja ta kõige noorema tütre pere (tütar, abikaasa, 2 poega). Ema ja tütar on olnud üksteisest eemaldunud, tütar tundis, et ema armastus lämmatab teda.
Raamat justkui kirjeldab nendevahelisi jutuajamisi, kus tütar tuleb emale selgitama kuidas ta asju näinud on ja ema kuulab. Samal ajal aga ketrab peas hoopis enda minevikku ja kinnisideid. Ta mõtleb pidevalt kunagisele maakodule ja püüab rahu teha seal viimasena elanud Liinega. Need jutuajamised jäidki veidi segaseks, sest tütar ainsana rääkis, tõi oma luuletusi lugeda, rääkis oma unenägudest ja ema... kuulas ja mõtles omi mõtteid?
Ema on raamatus kirjanik, talle meeldib kirjutada ja ta on seda ka pidevalt teinud. Enda laste osas tundub, et on alati veidi eemale hoidnud. Suhe abikaasaga on olnud lasterikas ja koduõnnega, aga ka veidi väsinud ja eemalehoidev. Ema mälestused on raamatus üsna hüplikud ja vihjavad, kronoloogilist elulugu välja ei loe ja palju juttu tiirleb muremõtete ja tumedate mälestuste ümber. Hästi palju mälestustest on miski, mis on ära rikkunud ilusad mälestused.
Tütre elukäigust saab raamatust kõige parema ülevaate. Kirjeldused lapsepõlvest, kooliajast, ülikooliskäimisest, abielust ja lastest. Vaimsetest otsingutest ja avastatud tõdedest. Kirjeldused lastest on väga detailsed ja tundub, et nad on nii ema kui tütre elu keskpunktiks saanud oma toreduse ja siirusega. Üks, kes rohkem suhtleb ja teine, kes rohkem vaatleb. Nad liidavad erinevaid põlvkondi.
Kas ma oskan seda raamatut soovitada? Kindlasti mitte! Võtsin ja jätsin ta esimene kord, teine kord mõtlesin, et palavikus olemine on sobiv seisund lugemiseks. Väljendusviis on hästi ilus luuleline, aga keeruliseks muudab raamatu selline ketrav sisu, mis nagu kuhugi ei jõua.
Kui, siis soovitan omamoodi kogemuse saamiseks...
Et siis jah... niimoodi palaviku ja hädadega ma teda lugesingi. Ma ootasin raamatust justkui midagi muud. Mingit suuremat selgust, aga sattusin justkui kellegi teise jutuajamise keskele kontvõõraks...
Comments
Post a Comment