"Aasta Pariisis"
Eia Uus, 268lk Ajakirjade Kirjastus 2014
Mul on tõsine kõhutunne, et ma olen tegelikult seda raamatut juba lugenud. Nii kuidagi... tuttav ja kõik vihjed raamatud jooksul olid selged, et ahhaaa.... see tähendab seda ja see vihjab sellele teisele. Aga ma ei tea. Samas on terve raamat selline... kergelt unenäoline ja hästi voolavalt kirjutatud. Äkki ma ei ole lugenud mitte seda raamatut vaid mõnda teist Eia raamatut ja mõnda teist sellesarnase sisuga ja need kuidagi omavahel kokku pannud? Paralleeluniversum :)
Igatahes on juttu noorest naisest, kes otsustab teha pausi ja läheb Pariisi. Sellest raamatust on raske rääkida, ilma sisu reemata. Igal juhul on tegu pausiga tavaelust, millesse paljud peale koole-ülikoole satuvad ja millest on keeruline välja tulla. Minu jaoks oli üllatav, kui vähene aeg selleks pausiks tegelikult ette nähtud oli ja kui palju selle ajaga juhtuda jõudis. Raamatus oli palju ajalisi hüppeid, ilmselt seetõttu tundus kõik hoopis teises rütmis liikuvat. See ajaga mängimine oli selle raamatu juures kahtlemata üks väga hästi väljakukkunud võte.
Väga palju on armastusest, hirmudest, suhetest ja suhtekolmnurgas olemisest. Tüüpiline turvaline versus põnev valik, mis venib piinavalt pikaks. Mida autor vist üritab välja vabandada vanusega, aga lõpus kõiki asjaolusid teades... tundub et ta tahtis sellest teemast lihtsalt pikalt kirjutada. Selles osas midagi väga uut ei selgunud, küll aga olid väga ilusad ja emotsionaalsed kirjeldused. Kuidas 3 päeva eemalehoidmine oli lõplik piir, kuidas õiget inimest on kerge mõista, kuidas juhuslikud asjad reaalsuseks said, kuidas tekkisid "meie lugu" ja "juhuslikud" kokkupõrkamised... Pidevalt näris peategelannat küsimus, mille üle nad "ideaalmehega" vaidleks ja kas üldse. Vaidleks. Aga väikeste asjade üle ja kõik saavad rahulikult ära vaieldud ja edasi elatud. See vaidlemise mõte mulle tegelikult meeldis ja oli täitsa ilus. Ma lausa nägin peale seda und, kuidas naine, kellega mees ei vaidle on mingil moel "füüsiliselt võimatu näidata". Mis sellega täpselt nüüd siis mõeldi, ma ei teagi. Aga sõnastus, kus on kuskil olemas üks naine, kellega on võimatu vaielda, aga keda on võimatu reaalselt ja füüsiliselt kohale tuua... Sobis ilusti varahommikusel öösel raamatu jätkuks. Küsisin ka igaks juhuks päriselus selle mõtte väljaütlejalt, kas ta oskab seda lahti seletada :D Ei oska...
Tõsisemalt taheti ette võtta ka teema, kas ema, kes pole alati oma lapse jaoks olemas, väärib hukkamõistu. Näiteks peategelane mäletab, et ta ema oli väga-väga palju aega tööl, aga ta ei heida seda emale ette, sest nii oli sel hetkel vaja (kuigi sellest ma päris täpselt ei saanudki aru, terve elu oli neil sisse elatud kuskil maakohas, kus emal oli alati megakiire, aga siis said nad üsna uitmõtte ajel kolida linna ja peategelane läks spetsiaalselt prantsuse kallakuga kooli... või siis õnnestus emal leida erialane tasuvam töö linnas?). Raamatus kirjeldatud olukorda ei heidaks ma kindlasti ette, sest seal pole emal plaanis ega mõtteski oma last unarusse jätta ja jäädagi eemale.
Raamatut soovitan unelevaks lugemiselamuseks. Romantiline on ta ka ja elu Pariisis kirjeldab samuti (selle raamatu kirjutamisest kirjutab Eia ka "Minu"-sarja Prantsusmaa raamatus).
Väga ilusalt kirjapandud. Nautimiseks!
Mul on tõsine kõhutunne, et ma olen tegelikult seda raamatut juba lugenud. Nii kuidagi... tuttav ja kõik vihjed raamatud jooksul olid selged, et ahhaaa.... see tähendab seda ja see vihjab sellele teisele. Aga ma ei tea. Samas on terve raamat selline... kergelt unenäoline ja hästi voolavalt kirjutatud. Äkki ma ei ole lugenud mitte seda raamatut vaid mõnda teist Eia raamatut ja mõnda teist sellesarnase sisuga ja need kuidagi omavahel kokku pannud? Paralleeluniversum :)
Igatahes on juttu noorest naisest, kes otsustab teha pausi ja läheb Pariisi. Sellest raamatust on raske rääkida, ilma sisu reemata. Igal juhul on tegu pausiga tavaelust, millesse paljud peale koole-ülikoole satuvad ja millest on keeruline välja tulla. Minu jaoks oli üllatav, kui vähene aeg selleks pausiks tegelikult ette nähtud oli ja kui palju selle ajaga juhtuda jõudis. Raamatus oli palju ajalisi hüppeid, ilmselt seetõttu tundus kõik hoopis teises rütmis liikuvat. See ajaga mängimine oli selle raamatu juures kahtlemata üks väga hästi väljakukkunud võte.
Väga palju on armastusest, hirmudest, suhetest ja suhtekolmnurgas olemisest. Tüüpiline turvaline versus põnev valik, mis venib piinavalt pikaks. Mida autor vist üritab välja vabandada vanusega, aga lõpus kõiki asjaolusid teades... tundub et ta tahtis sellest teemast lihtsalt pikalt kirjutada. Selles osas midagi väga uut ei selgunud, küll aga olid väga ilusad ja emotsionaalsed kirjeldused. Kuidas 3 päeva eemalehoidmine oli lõplik piir, kuidas õiget inimest on kerge mõista, kuidas juhuslikud asjad reaalsuseks said, kuidas tekkisid "meie lugu" ja "juhuslikud" kokkupõrkamised... Pidevalt näris peategelannat küsimus, mille üle nad "ideaalmehega" vaidleks ja kas üldse. Vaidleks. Aga väikeste asjade üle ja kõik saavad rahulikult ära vaieldud ja edasi elatud. See vaidlemise mõte mulle tegelikult meeldis ja oli täitsa ilus. Ma lausa nägin peale seda und, kuidas naine, kellega mees ei vaidle on mingil moel "füüsiliselt võimatu näidata". Mis sellega täpselt nüüd siis mõeldi, ma ei teagi. Aga sõnastus, kus on kuskil olemas üks naine, kellega on võimatu vaielda, aga keda on võimatu reaalselt ja füüsiliselt kohale tuua... Sobis ilusti varahommikusel öösel raamatu jätkuks. Küsisin ka igaks juhuks päriselus selle mõtte väljaütlejalt, kas ta oskab seda lahti seletada :D Ei oska...
Tõsisemalt taheti ette võtta ka teema, kas ema, kes pole alati oma lapse jaoks olemas, väärib hukkamõistu. Näiteks peategelane mäletab, et ta ema oli väga-väga palju aega tööl, aga ta ei heida seda emale ette, sest nii oli sel hetkel vaja (kuigi sellest ma päris täpselt ei saanudki aru, terve elu oli neil sisse elatud kuskil maakohas, kus emal oli alati megakiire, aga siis said nad üsna uitmõtte ajel kolida linna ja peategelane läks spetsiaalselt prantsuse kallakuga kooli... või siis õnnestus emal leida erialane tasuvam töö linnas?). Raamatus kirjeldatud olukorda ei heidaks ma kindlasti ette, sest seal pole emal plaanis ega mõtteski oma last unarusse jätta ja jäädagi eemale.
Raamatut soovitan unelevaks lugemiselamuseks. Romantiline on ta ka ja elu Pariisis kirjeldab samuti (selle raamatu kirjutamisest kirjutab Eia ka "Minu"-sarja Prantsusmaa raamatus).
Väga ilusalt kirjapandud. Nautimiseks!
Comments
Post a Comment