"Õnneliku lõpu saladus"
LV nr.24- Raamat, kus üks tegelastest on kirjanik või toimub tegevus raamatupoes
Lucy Dillon, 432lk Varrak 2013
Eelmiseks lugesin Tśernobõli raamatut ja tundsin, et vajan peale seda midagi kergemat. Varraku ajaviiteromaanid on tavaliselt sellised lihtsad jälgida ja positiivse mõjuga.
See raamat aga mõjus erilisemalt, kui eelmised Varrakud (vähemalt need, mida lugema olen sattunud). Kindlasti mõjus väga sümpaatne peategelane, kelle suureks armastuseks olid raamatud ja eriti lasteraamatud. Kindlasti mõjus, et raamatu kaks peategelast olid minuvanused (mis andis tõsiselt märku, et olen jõudnud täiskasvanuikka, sest minuvanuste puhul on juba tavaline äridega toimetamine, loomine, edukus ja pereasjad). Aga kõige rohkem ikkagi raamatud.
Lugu ise on sellest, kuidas Michelle kolib väikelinna ja alustab seal poodi igasuguste nunnude koduasjade müügiks. Kohe esimesel päeval tutvub ta juhuslikult Annaga, kes on töötanud raamatukogus. Kuna Annal on kaasas koer, kes teeb pättusi, saavad nad jutule ja tegelikult lausa headeks sõpradeks. Michelle´i lugu on raamatu jooksul nagu üks suur saladus, milles tegelikult nii palju varjamisväärset pole ja ma päris hästi ei saa aru, miks ta enda nooruspõlves juhtunud täiskasvanuna realistlikumalt analüüsida ei ole suutnud ja ennast materdab.
Lugu muutub eriti magusaks, kui Michelle otsustab oma äri laiendada ja tahab üle tee luua poodi voodipesu jt magamistoa kaupade müügiks. See aga ei lähe läbi, sest poe omanik on nõus pinda välja üürima vaid raamatupoena. Läbirääkimised viivad Michelle´i kokku kohaliku advokaadiga, ja... see lugu raamatu jooksul jätkub. Kuna Anna tõsiselt armastab raamatuid, saab ta poes toimetama hakata ja... ma nii väga tahaks mõnda sellisesse väikelinna poodi sattuda, kus saab omanikuga pikalt raamatutest jutustada, soovitusi saada, kohvi juua ja lugemistoolis aega parajaks teha. Ma tahaksin väga kingiks saada mõne Anna kokkupandud raamatukomplekti. Ja ma oleksin jälgija ja lugeja raamatupoe kodulehel, kus jagati tutvustusi raamatute kohta.
Suure osa raamatust moodustab ka Anna lugu. Ta on abielus endast vanema mehega, kellel on kolm tütart, kes (ajutiselt) koos kasvatamatu koeraga nende juures elavad ja ta tahab väga saada last. Lahatakse kasuema rolli, kohustusi ja tekkivaid muresid. Mitte liialt, aga neil tundub tõesti paras kompott olema erineva iseloomuga lastest, iseloomukast emast ja edasi-tagasi liikumistest ja kolimistest.
Raamat pani mind teistmoodi vaatama lastekirjandusele. Need olid Annale lausa lahutamatu osa, mille juurde ta ikka ja jälle tagasi pöördus nii kurbadel kui rõõmsatel aegadel. Tegelikult on lastele (ja noortele) mõeldud kirjandus tõesti mõnus lugemine, seal ei kasutata liiga keerulist stiili, seal on tavaliselt konkreetse alguse ja lõpuga lood, millest mõned saadavad meid terve elu. Rääkimata mälestustest, kuidas ja millal neid on kunagi ette loetud. Ma ei ütle, et olen enne lastekirjandust alahinnanud, aga olen viimased aastad proovinud selle lugemist vältida. Mingi tunne, et muidu ei jätkuks aega "tõsise kirjanduse" jaoks.
Tegelikult mõtlesin juba enne selle raamatu lugemist, et peaks proovima see aasta suure väljakutse kiiremini läbi saada (või siis enamuses läbi) ja teha teine tiir lisaks, kus oleksid laste- ja noorteraamatud (selleks on ka praktiline tööalane vajadus). See raamat mõjus selleks väga inspireerivalt ja motiveerivalt.
Soovitan teistele ka. Mõnus soe lugemine vahelduseks. Pealkirja arvestades ei tohiks eriline spoilerdamine olla, et kõik lõpeb hästi :)
Lucy Dillon, 432lk Varrak 2013
Eelmiseks lugesin Tśernobõli raamatut ja tundsin, et vajan peale seda midagi kergemat. Varraku ajaviiteromaanid on tavaliselt sellised lihtsad jälgida ja positiivse mõjuga.
See raamat aga mõjus erilisemalt, kui eelmised Varrakud (vähemalt need, mida lugema olen sattunud). Kindlasti mõjus väga sümpaatne peategelane, kelle suureks armastuseks olid raamatud ja eriti lasteraamatud. Kindlasti mõjus, et raamatu kaks peategelast olid minuvanused (mis andis tõsiselt märku, et olen jõudnud täiskasvanuikka, sest minuvanuste puhul on juba tavaline äridega toimetamine, loomine, edukus ja pereasjad). Aga kõige rohkem ikkagi raamatud.
Lugu ise on sellest, kuidas Michelle kolib väikelinna ja alustab seal poodi igasuguste nunnude koduasjade müügiks. Kohe esimesel päeval tutvub ta juhuslikult Annaga, kes on töötanud raamatukogus. Kuna Annal on kaasas koer, kes teeb pättusi, saavad nad jutule ja tegelikult lausa headeks sõpradeks. Michelle´i lugu on raamatu jooksul nagu üks suur saladus, milles tegelikult nii palju varjamisväärset pole ja ma päris hästi ei saa aru, miks ta enda nooruspõlves juhtunud täiskasvanuna realistlikumalt analüüsida ei ole suutnud ja ennast materdab.
Lugu muutub eriti magusaks, kui Michelle otsustab oma äri laiendada ja tahab üle tee luua poodi voodipesu jt magamistoa kaupade müügiks. See aga ei lähe läbi, sest poe omanik on nõus pinda välja üürima vaid raamatupoena. Läbirääkimised viivad Michelle´i kokku kohaliku advokaadiga, ja... see lugu raamatu jooksul jätkub. Kuna Anna tõsiselt armastab raamatuid, saab ta poes toimetama hakata ja... ma nii väga tahaks mõnda sellisesse väikelinna poodi sattuda, kus saab omanikuga pikalt raamatutest jutustada, soovitusi saada, kohvi juua ja lugemistoolis aega parajaks teha. Ma tahaksin väga kingiks saada mõne Anna kokkupandud raamatukomplekti. Ja ma oleksin jälgija ja lugeja raamatupoe kodulehel, kus jagati tutvustusi raamatute kohta.
Suure osa raamatust moodustab ka Anna lugu. Ta on abielus endast vanema mehega, kellel on kolm tütart, kes (ajutiselt) koos kasvatamatu koeraga nende juures elavad ja ta tahab väga saada last. Lahatakse kasuema rolli, kohustusi ja tekkivaid muresid. Mitte liialt, aga neil tundub tõesti paras kompott olema erineva iseloomuga lastest, iseloomukast emast ja edasi-tagasi liikumistest ja kolimistest.
Raamat pani mind teistmoodi vaatama lastekirjandusele. Need olid Annale lausa lahutamatu osa, mille juurde ta ikka ja jälle tagasi pöördus nii kurbadel kui rõõmsatel aegadel. Tegelikult on lastele (ja noortele) mõeldud kirjandus tõesti mõnus lugemine, seal ei kasutata liiga keerulist stiili, seal on tavaliselt konkreetse alguse ja lõpuga lood, millest mõned saadavad meid terve elu. Rääkimata mälestustest, kuidas ja millal neid on kunagi ette loetud. Ma ei ütle, et olen enne lastekirjandust alahinnanud, aga olen viimased aastad proovinud selle lugemist vältida. Mingi tunne, et muidu ei jätkuks aega "tõsise kirjanduse" jaoks.
Tegelikult mõtlesin juba enne selle raamatu lugemist, et peaks proovima see aasta suure väljakutse kiiremini läbi saada (või siis enamuses läbi) ja teha teine tiir lisaks, kus oleksid laste- ja noorteraamatud (selleks on ka praktiline tööalane vajadus). See raamat mõjus selleks väga inspireerivalt ja motiveerivalt.
Soovitan teistele ka. Mõnus soe lugemine vahelduseks. Pealkirja arvestades ei tohiks eriline spoilerdamine olla, et kõik lõpeb hästi :)
Comments
Post a Comment