"Puujalaga katk"
August Jakobson, 166lk Eesti Raamat 1965
Ausalt öeldes meeldis eelmine rahvajuturaamat rohkem. Ta moodustas terviku. Lugudes oli võimalik leida midagi siduvat. Ja raamatu alguses oli sissejuhatav tekst piirkonna ja lugude jutustamise eesmärkide kohta.
Selle raamatu juures aga meeldisid väga pildid. Neid pilte vaadates peab endale ikka meelde tuletama, et tegelikult on need andeka kunstniku töö, mitte võetud otse vanarahvalt. Kuidagi on tekkinud võrdusmärk, et Viive Tolli illustratsioonid on sama mis eesti kunst ammusel ajal. Need on lihtsalt nii sobivad.
Veel meeldisid jutud, mida oli kergem siduda tänapäevase eluga. Kratid ja ahned inimesed pole kuhugi kadunud. Haigustest räägitakse praegu ka palju, sest on talvine hooaeg. Huvitavad olid paar juttu tuulepöörajatest (kuigi et tegu olevat olnud näiteks Hiiumaa kaluriga, siis neid jutte võib ju veelgi olla, lihtsalt siia raamatusse sattus näide või kaks). Puudust tundsin sellest, et oleks mingid "piirid" olnud ühe teema pealt teisele üleminekul. Kasvõi mõni värviline/pildiga leht või midagi muud. Algas loomadega, siis olid kratid, siis mõisahärrad, siis loomislood... grupeeritud neid seega oli, aga hüppeid sai ennustada pealkirjade järgi.
Igasuguseid mõtteid käis ka peast läbi.
Üllatavad olid jutud ahnetest kirikuõpetajatest. Ühtegi lahket ja heasoovlikku nagu ei meenugi. Ikka suur ahnus ja rahanõudmine. Ilmselt ei olnud eestlased nende lugude tekkimise ajal veel päris kiriku-usku pööranud?
Kratilood olid huvitavad. Kindlasti on kusagil juba kirja pandud, aga kuidas meil nii palju kratilugusid tekkinud on? Peaks otsima ja uurima...
Alguspoole oli järjest mitu lugu konnast. Miks konna kujutati negatiivsete omadustega?
Omapärasena mõjus nimi Jaen. Kas see on algupärane Jaan? Millal ja miks see muutunud on?
Ausalt öeldes meeldis eelmine rahvajuturaamat rohkem. Ta moodustas terviku. Lugudes oli võimalik leida midagi siduvat. Ja raamatu alguses oli sissejuhatav tekst piirkonna ja lugude jutustamise eesmärkide kohta.
Selle raamatu juures aga meeldisid väga pildid. Neid pilte vaadates peab endale ikka meelde tuletama, et tegelikult on need andeka kunstniku töö, mitte võetud otse vanarahvalt. Kuidagi on tekkinud võrdusmärk, et Viive Tolli illustratsioonid on sama mis eesti kunst ammusel ajal. Need on lihtsalt nii sobivad.
Veel meeldisid jutud, mida oli kergem siduda tänapäevase eluga. Kratid ja ahned inimesed pole kuhugi kadunud. Haigustest räägitakse praegu ka palju, sest on talvine hooaeg. Huvitavad olid paar juttu tuulepöörajatest (kuigi et tegu olevat olnud näiteks Hiiumaa kaluriga, siis neid jutte võib ju veelgi olla, lihtsalt siia raamatusse sattus näide või kaks). Puudust tundsin sellest, et oleks mingid "piirid" olnud ühe teema pealt teisele üleminekul. Kasvõi mõni värviline/pildiga leht või midagi muud. Algas loomadega, siis olid kratid, siis mõisahärrad, siis loomislood... grupeeritud neid seega oli, aga hüppeid sai ennustada pealkirjade järgi.
Igasuguseid mõtteid käis ka peast läbi.
Üllatavad olid jutud ahnetest kirikuõpetajatest. Ühtegi lahket ja heasoovlikku nagu ei meenugi. Ikka suur ahnus ja rahanõudmine. Ilmselt ei olnud eestlased nende lugude tekkimise ajal veel päris kiriku-usku pööranud?
Kratilood olid huvitavad. Kindlasti on kusagil juba kirja pandud, aga kuidas meil nii palju kratilugusid tekkinud on? Peaks otsima ja uurima...
Alguspoole oli järjest mitu lugu konnast. Miks konna kujutati negatiivsete omadustega?
Omapärasena mõjus nimi Jaen. Kas see on algupärane Jaan? Millal ja miks see muutunud on?
Comments
Post a Comment