"Marina Durnovo: Minu mees Daniil Harms"

#saatusesepp- jaanuarikuu raamatu autori sünnimaa idapoolse piiri ääres asuva kirjaniku teos
Vladimir Glotser, 101lk Kultuurileht 2011


Lootsin saatusesepa väljakutses keskenduda keeleteemadele, aga tuleb välja, et saatus näitab ise suunda. Proovisin leida mõnda vene lingvisti, kelle teoseid Eestis avaldatud oleks, kuid ei õnnestunud ega õnnestunud. Andsin natuke alla (kuigi samal ajal valisin endale meeldivama ja lõputööks vajalikuma suuna) ja liikusin keeleteemast edasi kirjanduse juurde.
Leidsin raamatu Marina Durnovo elulooga, mille oli kirjutanud venelane. Kirjanikku Daniil Harms ma tegelikult enne kuulnud ei ole, aga nüüd tunnen kerget kohustust midagi ka temalt ette võtta (kes teab, äkki järgmise kuu saatusesepp tuleb appi?). Tutvusin Wikipediaga, seal on ka mõned lingid, mida edasi uurida. Ja on ka mõned teosed, mis on eesti keeles välja antud. Absurd kõlab ju huvitavalt ja peab meeles pidama ja vähemalt ära proovima.

Raamat algab autori sissejuhatusega, kus ta kirjeldab Marina otsimist ja põhjuseid. Edasi hakatakse jutustama Marina lugu, alates sünnist ja lõpetades olevikuga. Lõpuks võtab autor raamatu kokku ja kirjeldab hetkeks tekkinud kahtlusi Marina mälestustes, mis siiski hajusid.
Marina on päritolu poolest kõrgklassist, kuid ta ei kasvanud rikkuses. Ema jättis ta vanaema kasvatada ja käis aeg-ajalt külas. Abielu kirjanikuga oli pigem viletsuses ja ka toidupuuduses.
Nende vahel oli armastus, kuid sellega käisid kaasas pidevad truudusemurdmised mehe poolt. Siiski misiganes hädades hoidsid nad väga kokku.

"Nüüd ma loen Danja päevikut, see on kolmekümne kaheksas aasta: "Marina lebab õudses meeleolus. Ma armastan teda väga, aga kui hirmus on olla abielus". 

Oo jaa!" (lk.49)

Sõjaväest Daniil Harms pääses, kuid ühel päeval tuldi teda arreteerima ja viidi vangi, kus ta lõpuks suri. Marina proovis tema eest hoolitseda ja pakke viia/saata, kuid kõik lõppes kurvalt. Peale nukrust ja lootusetust õnnestus Marinal linnast põgeneda tänu kuulsale abikaasale. Ta jõudis väiksemasse kohta kolhoosi tööle, kuid peale sakslaste tulekut sai tast Saksamaal teenija karmi perenaise juures. Sealt põgenes ta edasi Prantsusmaale ja sai uuesti kokku oma emaga, kes selleks ajaks oli seal end sisse seadnud. Ema-tütre suhet neil siiski enam ei tekkinud, suhe tekkis hoopis Marina ja ema abikaasa vahel ning neil sündis ka laps. Sealt edasi viis elu ta aga Venetsueelasse, kus ta hakkas pidama raamatupoodi ja leidis mitme aaasta pärast ka uue mehe... Kirev elu ja eriti tempokas oli liikuvam osa sellest suruda umbes kolmekümnele lehele kirjeldades sealjuures ka meelesolnud detaile

Mulle väga meeldib, kuidas raamatus ongi sõna antud Marinale ja kõik on kirja pandud mina-vormis jutustaja poolt. Lisatud on mõned Daniil Harmsi luuletused (koos tõlgetega). Ehk nagu ei midagi üleliigset ja tänu sellele kõik mahubki 101lk peale ära.