"Mees, kes teadis ussisõnu"
LV nr.51- Stalkeri võitnud teos
Andrus Kivirähk, 381lk EKSA 2007
See raamat oleks sobinud päris mitme teema alla, aga mulle tundus, et 51 ei ole väga kutsuv ja tahaks ta igaks juhuks kiirelt tehtud saada.
Raamat jutustab vanast ajast, kui inimesed hakkasid alles metsast minema küladesse ja Jumalat uskuma. Metsas jääb rahvast järjest vähemaks ja vanad oskused hakkavad kaduma. Hundid andsid piima, kuid kui pole enam inimesi, pole ka kedagi kes nendest eest hundlaudas hoolitseks. Karud olid naistele kaasadeks, aga need külaelanikud ei tahtnud enam mesijuttu kuulda. Ka ussisõnasid varsti enam keegi ei oska, sest keel harjub leiva ja kördiga ja pole enam nii painduv. Ja pole huvi ka õppida, sest moodsam on uskuda võõraid ja proovida neile meele järgi olla...
Idee ise mulle väga meeldis. Raamat meeldis ka, sest kirjeldused ja fantaasia on lahe. Vähemalt niikaua kui ta vägivaldseks muutus. Ma ei saagi aru, viimati pettusin samal põhjusel raamatus "Serafima ja Bogdan". Ka seal oli eesti rahvas ja järsku digimuutus kõik metsikuks verevalamiseks. Miks meile meeldivad raamatud, mis meid sellisena kujutavad? Ussisõnade raamat ja Serafima on ju mõlemad olnud sellised, millest räägitakse ja mida loetakse ja soovitatakse. Õnneks raamatu lõpp oli uuesti rahulik ja ma tegin temaga rahu.
Andrus Kivirähk, 381lk EKSA 2007
See raamat oleks sobinud päris mitme teema alla, aga mulle tundus, et 51 ei ole väga kutsuv ja tahaks ta igaks juhuks kiirelt tehtud saada.
Raamat jutustab vanast ajast, kui inimesed hakkasid alles metsast minema küladesse ja Jumalat uskuma. Metsas jääb rahvast järjest vähemaks ja vanad oskused hakkavad kaduma. Hundid andsid piima, kuid kui pole enam inimesi, pole ka kedagi kes nendest eest hundlaudas hoolitseks. Karud olid naistele kaasadeks, aga need külaelanikud ei tahtnud enam mesijuttu kuulda. Ka ussisõnasid varsti enam keegi ei oska, sest keel harjub leiva ja kördiga ja pole enam nii painduv. Ja pole huvi ka õppida, sest moodsam on uskuda võõraid ja proovida neile meele järgi olla...
Idee ise mulle väga meeldis. Raamat meeldis ka, sest kirjeldused ja fantaasia on lahe. Vähemalt niikaua kui ta vägivaldseks muutus. Ma ei saagi aru, viimati pettusin samal põhjusel raamatus "Serafima ja Bogdan". Ka seal oli eesti rahvas ja järsku digimuutus kõik metsikuks verevalamiseks. Miks meile meeldivad raamatud, mis meid sellisena kujutavad? Ussisõnade raamat ja Serafima on ju mõlemad olnud sellised, millest räägitakse ja mida loetakse ja soovitatakse. Õnneks raamatu lõpp oli uuesti rahulik ja ma tegin temaga rahu.
Comments
Post a Comment