"Serafima ja Bogdan"
LV nr.52. Sellise Eesti kirjaniku teos, kel on 2019. a ümmargune juubel
Vahur Afanasjev, 560lk Vemsa OÜ 2017
See raamat tekitas minus igasuguseid tundeid...
Kõigepealt kartsin ma teda ette võtta, sest tegu on mahuka teosega.
Siis tekkis minus segadus ja kerge vastumeelsus sarnaselt seebikate algusega, kui räägitakse järjest uutest tegelastest ja kõik peaks/võiks meelde jääda, aga korraga on kõike palju. Seda süvendas ka ELLUs lugemine. Pakun et paberraamatus on kergem aru saada, et toimub üleminek ühelt tegevuspaigast/tegelaste juurest edasi.
Seejärel aga hakkas lugu rohkem meeldima, tekkisid saladused ja huvitavad tegelased, kellele kaasa elada... kuni lõpuosani, mis polnud üldse minu maitse.
Kindlasti väärib kiitmist kirjaniku eeltöö ja kohaliku küla tundmaõppimine. Raamat algab päris mitu aega tagasi ja kõik on kirjeldatud detailselt. Olin kuulnud, et tegemist on etnograafiaga... see tekitas minus lugemise ajal palju küsimusi. Etnograafia (vähemalt niipalju, kui ma koolis olen kokku puutunud) sisaldab endas küll lugusid, aga mitte ilukirjandust. See raamat aga kõik kokku tõsielust maha kirjutatud ju pole? Parandusena ütlen kohe ära, et tegu võib olla ka eksitusega, Apollo näiteks kasutab tutvustamiseks lauset "Etnograafiliselt tõetruul taustal rullub lahti ühtaegu traagiline ja koomiline lugu põlvkonnast põlvkonda kestvast kättemaksust. ".
Üldine mulje on sünge. Külaelus oli alati midagi halba... haigused, koduvägivald, alkohol, matused, sõda, võõrvõim... Aga isegi rõõmsad sündmused lõppesid märkusega, et ikka midagi hullu oli varsti juhtumas. Liiga depressiivne minu jaoks. Maitse asi. Tekkis võrdlusmoment Katrin Pautsi "Minu Muhumaa" raamatuga, kus pidev negatiivsus sai kriitika osaliseks. Samal ajal "Serafima ja Bogdan" oma väga erinevate teemadega (sealhulgas õde ja vend, kes kummalises olukorras lapse said) on silma jäänud pigem kiidetud teosena. Kas seda on kohalikul elanikul kergem mitte isiklikult võtta, sest ei kirjelda külaelanikke õelana ja jutustab oma lugu?
Serafima ja Bogdani lugu raamatus oli väga kaasahaarav. Meenutas veidike lausa mütoloogiat oma surematuse ja kummaliste keerdkäikudega. Ilma selleta oleks raamat üks suur hädaorg külaelu raskustest ja vene aja ebaõiglusest. Kättemaksu üle paneb raamat samuti mõtlema, sest kättemaks eraldi teemana jookseb läbi raamatu. Kättemaksuks ei suudeta kuidagi loobuda ja lõpuks viib see millegi väga jubedani, mis oleks võinud olemata olla. Ehk oleks tulnud sellest õigel ajal lahti lasta selle asemel, et terve elu endaga kaasas kanda...
Kas ma julgen seda raamatut soovitada? Oleneb kellele. Mahu poolest on ta aeganõudev. Siiski pole ta keerulise ülesehituse või jutustuslaadiga. Liigitaksin ta pigem sedasorti lugejatele, keda huvitab kohalik pärimus või erinev kirjandus (läbi ja lõhki tavaromaaniks ma raamatut "Serafima ja Bogdan" ei nimetaks).
Ma ei oska isegi ütelda, kas see raamat mulle meeldis või ei. Lõpp kiskus liiga märuliks. Aga autor tekitas huvi ja lugemist igatahes ei kahetse.
Vahur Afanasjev, 560lk Vemsa OÜ 2017
See raamat tekitas minus igasuguseid tundeid...
Kõigepealt kartsin ma teda ette võtta, sest tegu on mahuka teosega.
Siis tekkis minus segadus ja kerge vastumeelsus sarnaselt seebikate algusega, kui räägitakse järjest uutest tegelastest ja kõik peaks/võiks meelde jääda, aga korraga on kõike palju. Seda süvendas ka ELLUs lugemine. Pakun et paberraamatus on kergem aru saada, et toimub üleminek ühelt tegevuspaigast/tegelaste juurest edasi.
Seejärel aga hakkas lugu rohkem meeldima, tekkisid saladused ja huvitavad tegelased, kellele kaasa elada... kuni lõpuosani, mis polnud üldse minu maitse.
Kindlasti väärib kiitmist kirjaniku eeltöö ja kohaliku küla tundmaõppimine. Raamat algab päris mitu aega tagasi ja kõik on kirjeldatud detailselt. Olin kuulnud, et tegemist on etnograafiaga... see tekitas minus lugemise ajal palju küsimusi. Etnograafia (vähemalt niipalju, kui ma koolis olen kokku puutunud) sisaldab endas küll lugusid, aga mitte ilukirjandust. See raamat aga kõik kokku tõsielust maha kirjutatud ju pole? Parandusena ütlen kohe ära, et tegu võib olla ka eksitusega, Apollo näiteks kasutab tutvustamiseks lauset "Etnograafiliselt tõetruul taustal rullub lahti ühtaegu traagiline ja koomiline lugu põlvkonnast põlvkonda kestvast kättemaksust. ".
Üldine mulje on sünge. Külaelus oli alati midagi halba... haigused, koduvägivald, alkohol, matused, sõda, võõrvõim... Aga isegi rõõmsad sündmused lõppesid märkusega, et ikka midagi hullu oli varsti juhtumas. Liiga depressiivne minu jaoks. Maitse asi. Tekkis võrdlusmoment Katrin Pautsi "Minu Muhumaa" raamatuga, kus pidev negatiivsus sai kriitika osaliseks. Samal ajal "Serafima ja Bogdan" oma väga erinevate teemadega (sealhulgas õde ja vend, kes kummalises olukorras lapse said) on silma jäänud pigem kiidetud teosena. Kas seda on kohalikul elanikul kergem mitte isiklikult võtta, sest ei kirjelda külaelanikke õelana ja jutustab oma lugu?
Serafima ja Bogdani lugu raamatus oli väga kaasahaarav. Meenutas veidike lausa mütoloogiat oma surematuse ja kummaliste keerdkäikudega. Ilma selleta oleks raamat üks suur hädaorg külaelu raskustest ja vene aja ebaõiglusest. Kättemaksu üle paneb raamat samuti mõtlema, sest kättemaks eraldi teemana jookseb läbi raamatu. Kättemaksuks ei suudeta kuidagi loobuda ja lõpuks viib see millegi väga jubedani, mis oleks võinud olemata olla. Ehk oleks tulnud sellest õigel ajal lahti lasta selle asemel, et terve elu endaga kaasas kanda...
Kas ma julgen seda raamatut soovitada? Oleneb kellele. Mahu poolest on ta aeganõudev. Siiski pole ta keerulise ülesehituse või jutustuslaadiga. Liigitaksin ta pigem sedasorti lugejatele, keda huvitab kohalik pärimus või erinev kirjandus (läbi ja lõhki tavaromaaniks ma raamatut "Serafima ja Bogdan" ei nimetaks).
Ma ei oska isegi ütelda, kas see raamat mulle meeldis või ei. Lõpp kiskus liiga märuliks. Aga autor tekitas huvi ja lugemist igatahes ei kahetse.
Comments
Post a Comment