"Jevgeni Onegin"
Aleksandr Puśkin, (216lk) Eesti Digiraamatute keskus OÜ 2013
LV nr.10. Raamat, mida pidid koolis kohustusliku kirjandusena lugema, aga mille sisust ei mäleta sa enam õhkagi (või mäletad väga halvasti)
Ausalt öeldes ma seda raamatut vist ei lugenudki.
Asi oli vist nii hull, et ma isegi ei laenutanud seda ja parimal juhul lugesin tunnis mingeid lõike. Rõõm ja mure, kui käia reaalklassis, kus raamatud ei ole eriti... popid ja õpetaja saab aru ja libiseb neist kõvasti kergemalt üle, kui humanitaarklassi omadega.
Raamatu peategelane on noor ja lõbujanuline noormees, kellel on majanduslikult keeruline aeg. Onult saadav pärandus viib ta linnast maale ja tekitab uusi tutvusi. Jevgeni leiab intellekuaalse sõbra ja tutvub ka ta väljavalitu perekonnaga. Tutvumine toob kaasa aga keerulised suhted, õnnetu armastuse ja duelli sõbraga. Duell lõpeb sõbra surmaga. Aeg läheb edasi, vallalised neiud leiavad endale abikaasad, Onegin jääb üksi. Ja jääbki üksi, sest siira armastuse on ta ära põlanud...
Selle raamatu kättevõtmine oli üks julgustükk. Kümnenda klassi teiseks pooleks olin värsivormis teostest nii ahastuses, et see raamat jäi täiesti kõrvale. Tegelikult ei olnud üldse nii jube. See aasta olengi mõistnud, et luule ja värsid võivad olla sama kui proosa, lihtsalt lühem vorm. Olen jõudnud järeldusele, et peale kuningas Oidipust (ja vist ka Fausti) ning luuletusi ja harjutusi õpikutest, jäi mulle täiesti vale mulje.
Mulle meeldib, et see aasta on mulle midagi uut näidanud. Ka seda, et riimi minevate teoste lugemine võib olla nauding. On ka selliseid, kus ei räägita läbinisti mõistukõnes ja kus saab haarata lugu ilma suure mõistatamiseta.
LV nr.10. Raamat, mida pidid koolis kohustusliku kirjandusena lugema, aga mille sisust ei mäleta sa enam õhkagi (või mäletad väga halvasti)
Ausalt öeldes ma seda raamatut vist ei lugenudki.
Asi oli vist nii hull, et ma isegi ei laenutanud seda ja parimal juhul lugesin tunnis mingeid lõike. Rõõm ja mure, kui käia reaalklassis, kus raamatud ei ole eriti... popid ja õpetaja saab aru ja libiseb neist kõvasti kergemalt üle, kui humanitaarklassi omadega.
Raamatu peategelane on noor ja lõbujanuline noormees, kellel on majanduslikult keeruline aeg. Onult saadav pärandus viib ta linnast maale ja tekitab uusi tutvusi. Jevgeni leiab intellekuaalse sõbra ja tutvub ka ta väljavalitu perekonnaga. Tutvumine toob kaasa aga keerulised suhted, õnnetu armastuse ja duelli sõbraga. Duell lõpeb sõbra surmaga. Aeg läheb edasi, vallalised neiud leiavad endale abikaasad, Onegin jääb üksi. Ja jääbki üksi, sest siira armastuse on ta ära põlanud...
Selle raamatu kättevõtmine oli üks julgustükk. Kümnenda klassi teiseks pooleks olin värsivormis teostest nii ahastuses, et see raamat jäi täiesti kõrvale. Tegelikult ei olnud üldse nii jube. See aasta olengi mõistnud, et luule ja värsid võivad olla sama kui proosa, lihtsalt lühem vorm. Olen jõudnud järeldusele, et peale kuningas Oidipust (ja vist ka Fausti) ning luuletusi ja harjutusi õpikutest, jäi mulle täiesti vale mulje.
Mulle meeldib, et see aasta on mulle midagi uut näidanud. Ka seda, et riimi minevate teoste lugemine võib olla nauding. On ka selliseid, kus ei räägita läbinisti mõistukõnes ja kus saab haarata lugu ilma suure mõistatamiseta.
Comments
Post a Comment