"Väike Illimar"
LV nr.30- Raamat, mis pole lasteraamat, aga mida mäletad varasest lapsepõlvest
Friedebert Tuglas, 363lk Eesti Riiklik Kirjastus 1956
Ilus kuldsete tähtedega raamat vanaisa raamaturiiulist... Olin kunagi kuulnud sellest lõiku, kuidas Illimar kosja läks... aga olin siis ise veel mitte nii auväärses eas, kui praegu, ja raamatu algus oli liiga veniv.
Väljakutse jaoks lappasin ELLUt ja avastasin Illimari uuesti. Hakkasin ilusal soojal sügisel lugema ja oligi õige aeg ja meeleolu. Soe ja värviline. Kuidas väike Illimar käis ja toimetas. Üks vähestest raamatutest, mille olen läbi lugenud ja kus eriti palju tegevust ei toimugi. Mis aga sellegipoolest jäävad meelde ja on nauditavad. Kui elab maailmas üks väike poiss, siis iga ta päev ei olegi seiklus. Ta käibki rahulikult omi asju asjatamas ja kui vahepeal midagi juhtub, on see korraks, kuniks täiskasvanud selle korda ajavad. Väga hästi kirjutatud lugu. Ilmselt oleks seda mõnus erinevates vanustes lugeda ja eriti neil, kelle lapsepõlv on samuti olnud põldude ja loomade läheduses sarnasel ajal.
Raamatu jooksul tekkis mul küsimus, miks Illimarile ei räägitud õe/venna peatsest sünnist? Hakkasin juba natuke kartma, et emaga on midagi traagilist juhtumas ja tal on mingi hirmus haigus. Kas see oli mingi komme lastele mitte rääkida... või kui palju seda esines... Vot selle võiks keegi kunagi lahti seletada.
Soovitan lugemiseks suvel sooja ja mõnusa ilmaga!
Või siis ka talvel sooja teetassi kõrvale. Midagi sooja igatahes sobib selle südamliku raamatuga kokku!
Friedebert Tuglas, 363lk Eesti Riiklik Kirjastus 1956
Ilus kuldsete tähtedega raamat vanaisa raamaturiiulist... Olin kunagi kuulnud sellest lõiku, kuidas Illimar kosja läks... aga olin siis ise veel mitte nii auväärses eas, kui praegu, ja raamatu algus oli liiga veniv.
Väljakutse jaoks lappasin ELLUt ja avastasin Illimari uuesti. Hakkasin ilusal soojal sügisel lugema ja oligi õige aeg ja meeleolu. Soe ja värviline. Kuidas väike Illimar käis ja toimetas. Üks vähestest raamatutest, mille olen läbi lugenud ja kus eriti palju tegevust ei toimugi. Mis aga sellegipoolest jäävad meelde ja on nauditavad. Kui elab maailmas üks väike poiss, siis iga ta päev ei olegi seiklus. Ta käibki rahulikult omi asju asjatamas ja kui vahepeal midagi juhtub, on see korraks, kuniks täiskasvanud selle korda ajavad. Väga hästi kirjutatud lugu. Ilmselt oleks seda mõnus erinevates vanustes lugeda ja eriti neil, kelle lapsepõlv on samuti olnud põldude ja loomade läheduses sarnasel ajal.
Raamatu jooksul tekkis mul küsimus, miks Illimarile ei räägitud õe/venna peatsest sünnist? Hakkasin juba natuke kartma, et emaga on midagi traagilist juhtumas ja tal on mingi hirmus haigus. Kas see oli mingi komme lastele mitte rääkida... või kui palju seda esines... Vot selle võiks keegi kunagi lahti seletada.
Soovitan lugemiseks suvel sooja ja mõnusa ilmaga!
Või siis ka talvel sooja teetassi kõrvale. Midagi sooja igatahes sobib selle südamliku raamatuga kokku!
Comments
Post a Comment