"Kes kardab Aafrikat?"
LV nr.8- Raamat, mille pealkirjas on küsimus
Anna-Maria Penu 168lk Petrone Print 2011
Huvitav raamat. Naine jutustab loo, kuidas ta läks mehega koos Aafrikasse praktikandiks. Juttu on kohalikust elust, elust silmatorkavalt võõra inimesena, poliitikast, söögist, rolleritest, bussidest, ajaloost ja mõtetest valgete ja mustade teemal. (Mul on millegipärast tunne, et autor tahtis kirja panna oma mõtted seoses kohaliku poliitikaga ja et praktikakohale tema vaated ei sobinud, kirjutas ta vähemalt raamatu.)
Kokku põrkavad erinevad nahavärviga seotud erinevused. Valget inimest peetakse rikkaks, valge inimene on olnud see, kes läks nende maale ja ütles, kuidas peab elama. Valge inimene on tavaliselt teistsuguse suhtumisega geide suhtes. Ja lõpuni omaks Anna-Maria võõral maal ei saagi, sest ta lihtsalt tuleb teisest kohast. Ja satub ka erinevatesse vaidlustesse. Kohalik inimene elab oma kodumaal ja ei taha, et keegi pidevalt midagi ütlema tuleb. Eriti veel keegi võõras.
Naljakas, kuidas ajataju lugemise ajal kadus. Alguses oli kõik selge, mees ja naine lennukis. Aga kui kaua nad reaalselt ka Aafrikas olid, ei saanud ma enam aru. Jutt oli kirjeldav ja kirjeldas siis, kui midagi juhtus. Aga... iga päev ja iga hetk midagi ju ei juhtu, isegi ajakirjanduses, kus ta toimetas. Lõpuks oligi kirjeldatud üksikuid juhtumisi, mis tekitasid pildi kohalikus elus olulisemast.
Kas ma jäin lugemisega rahule? Jah. Peamiselt sellepärast, et üritan enda jaoks selgeks saada, mis on etnograafia ja mis mitte ning see raamat oli midagi, mida lugedes sai selle üle mõtiskleda.
Anna-Maria Penu 168lk Petrone Print 2011
Huvitav raamat. Naine jutustab loo, kuidas ta läks mehega koos Aafrikasse praktikandiks. Juttu on kohalikust elust, elust silmatorkavalt võõra inimesena, poliitikast, söögist, rolleritest, bussidest, ajaloost ja mõtetest valgete ja mustade teemal. (Mul on millegipärast tunne, et autor tahtis kirja panna oma mõtted seoses kohaliku poliitikaga ja et praktikakohale tema vaated ei sobinud, kirjutas ta vähemalt raamatu.)
Kokku põrkavad erinevad nahavärviga seotud erinevused. Valget inimest peetakse rikkaks, valge inimene on olnud see, kes läks nende maale ja ütles, kuidas peab elama. Valge inimene on tavaliselt teistsuguse suhtumisega geide suhtes. Ja lõpuni omaks Anna-Maria võõral maal ei saagi, sest ta lihtsalt tuleb teisest kohast. Ja satub ka erinevatesse vaidlustesse. Kohalik inimene elab oma kodumaal ja ei taha, et keegi pidevalt midagi ütlema tuleb. Eriti veel keegi võõras.
Naljakas, kuidas ajataju lugemise ajal kadus. Alguses oli kõik selge, mees ja naine lennukis. Aga kui kaua nad reaalselt ka Aafrikas olid, ei saanud ma enam aru. Jutt oli kirjeldav ja kirjeldas siis, kui midagi juhtus. Aga... iga päev ja iga hetk midagi ju ei juhtu, isegi ajakirjanduses, kus ta toimetas. Lõpuks oligi kirjeldatud üksikuid juhtumisi, mis tekitasid pildi kohalikus elus olulisemast.
Kas ma jäin lugemisega rahule? Jah. Peamiselt sellepärast, et üritan enda jaoks selgeks saada, mis on etnograafia ja mis mitte ning see raamat oli midagi, mida lugedes sai selle üle mõtiskleda.
Comments
Post a Comment