"Plokipoiss"
LV nr.50. Raamat füüsilise või vaimse erivajadusega inimesest
Keith Stuart, 304lk Petrone Print 2016
Raamatu kirjeldab pereelu autistist pojaga, ajutist lahkuminekut ja isa kohanemist lapsega toimetulekuks. Kohe raamatu alguses kolib isa (ema soovil) sõbra juurde ja kaotab töö. Raamatu jooksul avastab ta pojaga ühise huvi Minecraft´i vastu ja nad hakkavad koos ja üle interneti ehitama enda maailma, võitlema vaenlastega ja koguma väärtuslikke asju. Isa õpib oma poega järjest paremini tundma, võtab temaga järjest uusi asju ette ja nad saavad lähedaseks. Ennem ei osanud isa reageerida poja meeleolumuutustele ega nendega toime tulla, lapsega tegelemine jäi ema kohustuseks ja... probleemid kuhjusid. Raamatus on toredad jutud nende ühistest ettevõtmistest, reisidest, Minecrafti tundmaõppimisest, suhetest sõpradega ja minevikuga toimetulekust.
See raamat pani mind mõtlema autismi üle. Kuna isiklikku kokkupuudet pole olnud, ei teadnud ma sellest eriti midagi peale selle, et autistid tajuvad maailma teistsugusena. Lugedes hakkasin aga mõtlema, et raamatus olnud poisi isa kirjeldusele vastaksin ma mingis mõttes ka ise. Eriti praegu, kui on koroona ja elame eraldatuses ja saamegi luua endale "oma maailma". Mulle meeldib see, ma ei tunne puudust igasugusest melust ega inimestest. Mul ei ole küll raamatus kirjeldatud soovi täpselt teada, mis täpselt edasi juhtuma hakkab. Küll aga ei ole ma kergelt sõbrunev, eelistan oma maailmas neid inimesi, kellega mul on midagi ühist (vähemalt selline joon tundus raamatus olema nii pojal, kes leidis ühise keele teiste arvutimängijatega kui ka mehel baarist, kes temaga malet mängis ja teistega ei suhelnud).
Mulle tundub, et maailma mõistmiseks on meil kõigil mingit sorti isiklik mudel. Ja kui seal midagi muutuma peaks, tekib sellest kerge segadus ja küsimustelaviin või endassetõmbumine olukorraga toimetulekuks.
Soovitan lugemiseks küll. Ladusalt kirjutatud ja huvitavatel teemadel. Arvutimängudes võõral inimesel tekib mingigi ettekujutus, kuidas see käib ja et sellel saab olla ka positiivseid kõrvalmõjusid (huvi arhitektuuri ja ehitamise vastu, uute sõprade leidmine, eneseületamine, pere kokkuliitmine ja võimalus suhelda üle interneti). Ja autismi kohta ma loodan ka, et saab rohkem teada (autoril on ka isiklik kogemus, kuid raamatu ei põhine tõsielul).
Keith Stuart, 304lk Petrone Print 2016
Raamatu kirjeldab pereelu autistist pojaga, ajutist lahkuminekut ja isa kohanemist lapsega toimetulekuks. Kohe raamatu alguses kolib isa (ema soovil) sõbra juurde ja kaotab töö. Raamatu jooksul avastab ta pojaga ühise huvi Minecraft´i vastu ja nad hakkavad koos ja üle interneti ehitama enda maailma, võitlema vaenlastega ja koguma väärtuslikke asju. Isa õpib oma poega järjest paremini tundma, võtab temaga järjest uusi asju ette ja nad saavad lähedaseks. Ennem ei osanud isa reageerida poja meeleolumuutustele ega nendega toime tulla, lapsega tegelemine jäi ema kohustuseks ja... probleemid kuhjusid. Raamatus on toredad jutud nende ühistest ettevõtmistest, reisidest, Minecrafti tundmaõppimisest, suhetest sõpradega ja minevikuga toimetulekust.
See raamat pani mind mõtlema autismi üle. Kuna isiklikku kokkupuudet pole olnud, ei teadnud ma sellest eriti midagi peale selle, et autistid tajuvad maailma teistsugusena. Lugedes hakkasin aga mõtlema, et raamatus olnud poisi isa kirjeldusele vastaksin ma mingis mõttes ka ise. Eriti praegu, kui on koroona ja elame eraldatuses ja saamegi luua endale "oma maailma". Mulle meeldib see, ma ei tunne puudust igasugusest melust ega inimestest. Mul ei ole küll raamatus kirjeldatud soovi täpselt teada, mis täpselt edasi juhtuma hakkab. Küll aga ei ole ma kergelt sõbrunev, eelistan oma maailmas neid inimesi, kellega mul on midagi ühist (vähemalt selline joon tundus raamatus olema nii pojal, kes leidis ühise keele teiste arvutimängijatega kui ka mehel baarist, kes temaga malet mängis ja teistega ei suhelnud).
Mulle tundub, et maailma mõistmiseks on meil kõigil mingit sorti isiklik mudel. Ja kui seal midagi muutuma peaks, tekib sellest kerge segadus ja küsimustelaviin või endassetõmbumine olukorraga toimetulekuks.
Soovitan lugemiseks küll. Ladusalt kirjutatud ja huvitavatel teemadel. Arvutimängudes võõral inimesel tekib mingigi ettekujutus, kuidas see käib ja et sellel saab olla ka positiivseid kõrvalmõjusid (huvi arhitektuuri ja ehitamise vastu, uute sõprade leidmine, eneseületamine, pere kokkuliitmine ja võimalus suhelda üle interneti). Ja autismi kohta ma loodan ka, et saab rohkem teada (autoril on ka isiklik kogemus, kuid raamatu ei põhine tõsielul).
Comments
Post a Comment