"Tühi peegel"
JanWillem Van De Wetering, 151lk Deevatar 2003
Raamat noorest mehest, kes läheb Jaapanisse õppima zen-budismi. Kirjutanud on ta selle ise aastaid hiljem juba vanema mehena. Lugeja saab ülevaate ettetulnud raskustest, arusaamatustest keelebarjääri tõttu, valutavatest jalgadest ja sellest, mis vanemaks saanud noor mees peab vajalikuks edasi anda zen-budismi kohta. Kui ta noore mehena läks Jaapanisse, oli tal palju küsimusi, palju raamatutarkusi ja mingit sorti süsteem, kuhu kõik võiks justkui sobida. See pöörati aga pahupidi, sest küsimustele keegi otse vastama ei hakanud, õpingud tähendasid pidevat ranget distsipliini ja zen-budismi olemuse tundmaõppimist. Plaanitud kaheksa kuu asemel jäi autor Jaapanisse rohkem kui aastaks. Raamat räägib kohatud inimestest, kuuldud juttudest ja endas toimuvast.
Mulle see raamat meeldis. Ta oli parasjagu lühike ja inimkeelne. Ei olnud liiga "vaimne" või "valgustunud" ehk siis eesmärk ei olnud eneseabiõpikuna enda avastatud tõde teistele edasi anda. Oli inimlik. Kuigi ma olin veidi pettunud peale teadasaamist, et kirja on ta pandud aastaid ja aastaid hiljem... on niipidi ehk isegi parem ja kirja on saanud oluline.
Raamat läks seekord edasi kingiks. Lugesin enne siiski läbi, sest umbes 10a tagasi laenutasin teda mitu korda raamatukogust ja kui juba ühel raamatul selline taust on, tuleb ta varem või hiljem läbi lugeda. Muidu see laenutamine ära ei lõpegi :)
Raamat noorest mehest, kes läheb Jaapanisse õppima zen-budismi. Kirjutanud on ta selle ise aastaid hiljem juba vanema mehena. Lugeja saab ülevaate ettetulnud raskustest, arusaamatustest keelebarjääri tõttu, valutavatest jalgadest ja sellest, mis vanemaks saanud noor mees peab vajalikuks edasi anda zen-budismi kohta. Kui ta noore mehena läks Jaapanisse, oli tal palju küsimusi, palju raamatutarkusi ja mingit sorti süsteem, kuhu kõik võiks justkui sobida. See pöörati aga pahupidi, sest küsimustele keegi otse vastama ei hakanud, õpingud tähendasid pidevat ranget distsipliini ja zen-budismi olemuse tundmaõppimist. Plaanitud kaheksa kuu asemel jäi autor Jaapanisse rohkem kui aastaks. Raamat räägib kohatud inimestest, kuuldud juttudest ja endas toimuvast.
Mulle see raamat meeldis. Ta oli parasjagu lühike ja inimkeelne. Ei olnud liiga "vaimne" või "valgustunud" ehk siis eesmärk ei olnud eneseabiõpikuna enda avastatud tõde teistele edasi anda. Oli inimlik. Kuigi ma olin veidi pettunud peale teadasaamist, et kirja on ta pandud aastaid ja aastaid hiljem... on niipidi ehk isegi parem ja kirja on saanud oluline.
Raamat läks seekord edasi kingiks. Lugesin enne siiski läbi, sest umbes 10a tagasi laenutasin teda mitu korda raamatukogust ja kui juba ühel raamatul selline taust on, tuleb ta varem või hiljem läbi lugeda. Muidu see laenutamine ära ei lõpegi :)
Comments
Post a Comment