"Ja tee lõpus on ookean"

Neil Gaiman, 184lk Varrak 2013


Omapärane raamat. Raamatu peategelane läheb matustele, aga siis läheb hoopis lapsepõlvest tuttavatele radadele, naabermaja juurde ja istub tegelikult terve raamatu maja taga tiigi ääres. Selle aja jooksul aga käib ta mõttes läbi terve raamatutäie mõtteid :)

Kunagi oli ta tundnud ühte tüdrukut, kes koos ema ja vanaemaga moodustasid kummalise perekonna. Nad oskasid võluda maja kohale teise kuu, mõjutada vanemate käitumist ja saada hakkama kummaliste ebamaiste ja halbade kavatsustega olenditega teistest maailmadest.

Selline ühtpidi täiesti tavaline meenutus oli täis igasuguseid ebatavalisi elusolendeid ja sündmusi. Aga kõik tundus täiesti loomulik. Selline asi, mis võikski kõigiga juhtuda, me lihtsalt ei mäleta seda hiljem, sest nii on parem ja neist mälestustest aidatakse lahti saada.

Tüdruk, kes läks Austraaliasse ja kellele matustele tulnud naabripoiss oleks hea meelega külla tulnud... tema tuleb ehk ükskord oma "Austraaliast" ka tagasi. Ja kas tiik on tiik või hoopis ookean, oleneb kellele millal ja milleks... See, et maja kohal võib olla kaks kuud, sest vanaema muidu ei näe trepist üles minna... see võib ka meelepete autopeeglist olla ju. Mis on reaalne, mis mis mitte?

Julgen soovitada. Üks omamoodi lugu.

Comments

Popular Posts