"Hundihüüdja"
Mari Tammar, 160lk Tänapäev 2019
"Hundihüüdja" oli üllatav raamat. Üllatav oma omapärasusega.
Lugu on noorest naisest, kes kolib tagasi enda lapsepõlvekodusse. Külla, kus keegi teda peale pikki aastaid enam ära ei tunne Lapsepõlv oli keeruline aeg kasvades üles vanaema ja emaga, kes mõlemad olid küla jaoks veidrikud. Tagasitulek on lõpuks hea otsus, sest aitab teha rahu enda päritoluga ja end uuesti keset kõiki mälestusi ja tuttavat keskkonda üles leida.
Lugeda on hästi mõnus. Tekst on ladus ja selge ja raamatut väga käest panna ei raatsi. Vahepeal liigub lugu justkui "Libahunt", kuid lõpupoole hakkab enda rada käima. Palju paneb mõtlema rahvapärimuse ja enda juurte otsimise peale.
"Sa peaksid püüdma meenutada. Sind ei ole olemas, kui sul pole lugu,." (lk.14)
Keda raamatu kaanepilt kaasa haarab, võiks selle raamatu kindlasti ette võtta ja läbi lugeda!
Kaanepilt on väga õnnestunud, ilus vaadata ja sobib raamatuga kenasti kokku.
Raamatusse on sisse pandud ka armastuslugu. Abikaasa kaotanud rahvajuttude uurija, kelle abielu on olnud keeruline ning kelle naine lõpetab vaimsete häirete tõttu hoolekandeasutuses.
Seega on raamatus ka kaks lugu kooselamisest vaimuhaigusega. Neile aga on avanenud teistsugune vaade maailmale, mis võib olla nii segajaks kui ka äratajaks...
Vaimuhaiglas kohatud noor naine Kadri uskus lugudesse, mis on igal inimesel olemas ja kirjutas selle kohta päevaraamatut.
"Inimeste elulood on täis juhuseid, saatuse tahtel toimunud kohtumisi ja jumalikke paradokse, mis kõik tõestavad kõrgema väe kohalolu meie elus. Ometi ei oska me seda märgata, vaid pigistame silmad kinni, et neid jumalikke juhuseid mitte näha. Siiski vaatavad nad meie eludest vastu ja ootavad, et me neid lugema õpiks. Ootavad, et me avaksime silmad oma suurele loole. Ent sageli otsime seda endast väljaspoolt. Otsime lugusid filmidest, raamatutest ja ajalehtedest, sest kuskil meie teadvuses elab soov olla osa millestki suuremast ja lood annavad meile selleks võimaluse." (lk.13-14)
Lugude mõju meie eludele on selle raamatu läbivaks teemaks. Kes proovib neid uurida ja leida abistavaid vastuseid, kes soovib neid unustada ja kes mõtleb enda jaoks teiste lugusid ise välja ja räägib külapeal teistele... Mõte, et peame teadma enda lugu ja mitte laskma end mõjutada väljaspoolt, mulle meeldis. Usun, et inimene saab oma asjadega palju paremini hakkama, kui teab, kes ta täpselt on.
Autor ise oli minu jaoks täiesti tundmatu. Google´ist sain teada, et ta on kirjutanud arvamuslugusid Postimehele, temalt on varem ilmunud raamat sõnadest ja vaimuilmast (loen kindlasti läbi!) ning wikipedia nimetab tema põhikohaks pärimusmuusikat. Loodan väga, et kahele ilmunud raamatule tuleb lisa!
"Hundihüüdja" oli üllatav raamat. Üllatav oma omapärasusega.
Lugu on noorest naisest, kes kolib tagasi enda lapsepõlvekodusse. Külla, kus keegi teda peale pikki aastaid enam ära ei tunne Lapsepõlv oli keeruline aeg kasvades üles vanaema ja emaga, kes mõlemad olid küla jaoks veidrikud. Tagasitulek on lõpuks hea otsus, sest aitab teha rahu enda päritoluga ja end uuesti keset kõiki mälestusi ja tuttavat keskkonda üles leida.
Lugeda on hästi mõnus. Tekst on ladus ja selge ja raamatut väga käest panna ei raatsi. Vahepeal liigub lugu justkui "Libahunt", kuid lõpupoole hakkab enda rada käima. Palju paneb mõtlema rahvapärimuse ja enda juurte otsimise peale.
"Sa peaksid püüdma meenutada. Sind ei ole olemas, kui sul pole lugu,." (lk.14)
Keda raamatu kaanepilt kaasa haarab, võiks selle raamatu kindlasti ette võtta ja läbi lugeda!
Kaanepilt on väga õnnestunud, ilus vaadata ja sobib raamatuga kenasti kokku.
Raamatusse on sisse pandud ka armastuslugu. Abikaasa kaotanud rahvajuttude uurija, kelle abielu on olnud keeruline ning kelle naine lõpetab vaimsete häirete tõttu hoolekandeasutuses.
Seega on raamatus ka kaks lugu kooselamisest vaimuhaigusega. Neile aga on avanenud teistsugune vaade maailmale, mis võib olla nii segajaks kui ka äratajaks...
Vaimuhaiglas kohatud noor naine Kadri uskus lugudesse, mis on igal inimesel olemas ja kirjutas selle kohta päevaraamatut.
"Inimeste elulood on täis juhuseid, saatuse tahtel toimunud kohtumisi ja jumalikke paradokse, mis kõik tõestavad kõrgema väe kohalolu meie elus. Ometi ei oska me seda märgata, vaid pigistame silmad kinni, et neid jumalikke juhuseid mitte näha. Siiski vaatavad nad meie eludest vastu ja ootavad, et me neid lugema õpiks. Ootavad, et me avaksime silmad oma suurele loole. Ent sageli otsime seda endast väljaspoolt. Otsime lugusid filmidest, raamatutest ja ajalehtedest, sest kuskil meie teadvuses elab soov olla osa millestki suuremast ja lood annavad meile selleks võimaluse." (lk.13-14)
Lugude mõju meie eludele on selle raamatu läbivaks teemaks. Kes proovib neid uurida ja leida abistavaid vastuseid, kes soovib neid unustada ja kes mõtleb enda jaoks teiste lugusid ise välja ja räägib külapeal teistele... Mõte, et peame teadma enda lugu ja mitte laskma end mõjutada väljaspoolt, mulle meeldis. Usun, et inimene saab oma asjadega palju paremini hakkama, kui teab, kes ta täpselt on.
Autor ise oli minu jaoks täiesti tundmatu. Google´ist sain teada, et ta on kirjutanud arvamuslugusid Postimehele, temalt on varem ilmunud raamat sõnadest ja vaimuilmast (loen kindlasti läbi!) ning wikipedia nimetab tema põhikohaks pärimusmuusikat. Loodan väga, et kahele ilmunud raamatule tuleb lisa!
Comments
Post a Comment