"Hullult õnnelik"
Jenny Lawson 320lk Tänapäev 2016
Raamatu alapealkiri on "Naljakas raamat hirmsatest asjadest" ja selle on kirjutanud Jenny, kellel on erinevaid foobiaid, depressioon ja vaimuhaigus. Ausalt on kirja pandud paremaid ja halvemaid päevi, juhuslikke mõtteid, ja igasuguseid kummalisi juhtumisi. Näiteks postiga tulnud kolm surnud kassi, täpsemalt "kassivarrukat" või soov koaalasid kaisutada suur koaalakostüüm seljas... mis siiski ei saanud teoks, küll aga on raamatus pilt koaalakostüümis kirjanikust koaala kõrval. Selle raamatu juures võlus mind, et ta on tundega kirjutatud. Temas on nalja ja kurbust ja segadust (kas linnud proovivad vahel pilvedele maanduda? miks on naisteriietel vähem taskuid? miks kassid haigutades häält ei tee? ;)).
Julgelt võib ütelda, et kuskil pool raamatut ma lihtsalt naersin. See muutus juba veidi hirmutavaks, sest... äratundmisrõõm kirjanikuga, kellel on sellised probleemid võib äkki viidata millelegi? Mida edasi, seda rohkem sain aru et see on hoopis teatavat moodi kadedus. Esiteks, ta oskab vabalt kirjutada. Teiseks, tal on hea huumorimeel ja fantaasialend. Ja kolmandaks tundub, et ta on enesekindel. Selles mõttes, et ta teab kes on ja on end olude sunnil pidanud hästi tundma õppima. See annab omamoodi vabaduse. Umbes nagu ühes peatükis kirjutab ta ülimalt suurest rõõmust lumesajus, sest kuna ta tajub tundeid äärmuslikult, on kõik veidi teravam ja ka rõõm suurem. Ja see on kõigi tema probleemide juures positiivne külg, mille üle (ta vähemalt sel hetkel) on õnnelik.
Peale naeruga käis kaasas äratundmisrõõm. Suvalised mõtted (ja suvalised väljaöeldud või kirjutatud mõtted) esinevad mul ka mõnikord. Rääkimata ta vestlustest mehega, kes peab sind väikestviisi napakaks ja endaga mitte hakkamasaavaks. Väga tuttav olukord.
Sellised raamatud on vajalikud. Ma ei saa rääkida nende eest, kes saavad end meditsiiniliselt samastada. Aga ma saan rääkida enda eest. Minu jaoks rääkis see raamat julgusest olla see, kes sa oled. Selleks peab endaga rahu tegema ja julgema endale otsa vaadata. Ilma selleta aga on inimene hallim, lollusi teha ei julge ja enda üle naerda ka väga ei julgeks. Raamatus aga ei häbeneta, selle asemel räägitakse kui hea on omasugustelt abi saada ja nendega oma muresid jagada. Näiteks, kui võtad ette lihtsa toimingu hotelli restorani sööma minna, aga juhtub... asju ja sa tunneks end muidu väga üksiku ja saamatuna. Selle asemel saad samm-sammult sobivas kohas oma teekonda jagada ja sellesse huumoriga suhtuda. Blogi (https://thebloggess.com/) oli samuti tähtsal kohal, et sarnaseid kogemusi jagada ja end mitte ainsa murelapsena tunda. Ja kõige rohkem meeldis mulle selle kõige juures, et "kogukonna tekitamine" ei mõjunud mitte pidurina (kus kõik tulevad ja nutavad koos, sest neil on samad mured) vaid aitas edasi tegutseda.
ISIKLIK VÄLJAKUTSE LISAKS LUGEMISELE, peale raamatu lugemist vaatan ka filmi.
"Silver Linings Playbook" 122min (USA) 2012
Panen selle raamatuga "paari" just selle filmi, sest mõlemast tuleb välja sarnane küsimus- kes saab end täiesti täiemõistuslikuks pidada? Need, kellel on tulnud iseenda ja oma mõtetega maadelda, võivad olla mõnikord palju ärksamad. Nad on pidanud midagi paremaks toimetulekuks ümber hindama või ümber mõtlema ja see teeb tugevaks.
Filmi on mõnus jälgida. Lugu on mehest, kelle abielu on purunenud ja kellele abikaasa on saanud lähenemiskeelu. Peale raviasutusest vabanemist üritab ta abielu päästa... Tõsise meeleoluga film, aga mitte raskemeelne.
Raamatu alapealkiri on "Naljakas raamat hirmsatest asjadest" ja selle on kirjutanud Jenny, kellel on erinevaid foobiaid, depressioon ja vaimuhaigus. Ausalt on kirja pandud paremaid ja halvemaid päevi, juhuslikke mõtteid, ja igasuguseid kummalisi juhtumisi. Näiteks postiga tulnud kolm surnud kassi, täpsemalt "kassivarrukat" või soov koaalasid kaisutada suur koaalakostüüm seljas... mis siiski ei saanud teoks, küll aga on raamatus pilt koaalakostüümis kirjanikust koaala kõrval. Selle raamatu juures võlus mind, et ta on tundega kirjutatud. Temas on nalja ja kurbust ja segadust (kas linnud proovivad vahel pilvedele maanduda? miks on naisteriietel vähem taskuid? miks kassid haigutades häält ei tee? ;)).
Julgelt võib ütelda, et kuskil pool raamatut ma lihtsalt naersin. See muutus juba veidi hirmutavaks, sest... äratundmisrõõm kirjanikuga, kellel on sellised probleemid võib äkki viidata millelegi? Mida edasi, seda rohkem sain aru et see on hoopis teatavat moodi kadedus. Esiteks, ta oskab vabalt kirjutada. Teiseks, tal on hea huumorimeel ja fantaasialend. Ja kolmandaks tundub, et ta on enesekindel. Selles mõttes, et ta teab kes on ja on end olude sunnil pidanud hästi tundma õppima. See annab omamoodi vabaduse. Umbes nagu ühes peatükis kirjutab ta ülimalt suurest rõõmust lumesajus, sest kuna ta tajub tundeid äärmuslikult, on kõik veidi teravam ja ka rõõm suurem. Ja see on kõigi tema probleemide juures positiivne külg, mille üle (ta vähemalt sel hetkel) on õnnelik.
Peale naeruga käis kaasas äratundmisrõõm. Suvalised mõtted (ja suvalised väljaöeldud või kirjutatud mõtted) esinevad mul ka mõnikord. Rääkimata ta vestlustest mehega, kes peab sind väikestviisi napakaks ja endaga mitte hakkamasaavaks. Väga tuttav olukord.
Sellised raamatud on vajalikud. Ma ei saa rääkida nende eest, kes saavad end meditsiiniliselt samastada. Aga ma saan rääkida enda eest. Minu jaoks rääkis see raamat julgusest olla see, kes sa oled. Selleks peab endaga rahu tegema ja julgema endale otsa vaadata. Ilma selleta aga on inimene hallim, lollusi teha ei julge ja enda üle naerda ka väga ei julgeks. Raamatus aga ei häbeneta, selle asemel räägitakse kui hea on omasugustelt abi saada ja nendega oma muresid jagada. Näiteks, kui võtad ette lihtsa toimingu hotelli restorani sööma minna, aga juhtub... asju ja sa tunneks end muidu väga üksiku ja saamatuna. Selle asemel saad samm-sammult sobivas kohas oma teekonda jagada ja sellesse huumoriga suhtuda. Blogi (https://thebloggess.com/) oli samuti tähtsal kohal, et sarnaseid kogemusi jagada ja end mitte ainsa murelapsena tunda. Ja kõige rohkem meeldis mulle selle kõige juures, et "kogukonna tekitamine" ei mõjunud mitte pidurina (kus kõik tulevad ja nutavad koos, sest neil on samad mured) vaid aitas edasi tegutseda.
ISIKLIK VÄLJAKUTSE LISAKS LUGEMISELE, peale raamatu lugemist vaatan ka filmi.
"Silver Linings Playbook" 122min (USA) 2012
Panen selle raamatuga "paari" just selle filmi, sest mõlemast tuleb välja sarnane küsimus- kes saab end täiesti täiemõistuslikuks pidada? Need, kellel on tulnud iseenda ja oma mõtetega maadelda, võivad olla mõnikord palju ärksamad. Nad on pidanud midagi paremaks toimetulekuks ümber hindama või ümber mõtlema ja see teeb tugevaks.
Filmi on mõnus jälgida. Lugu on mehest, kelle abielu on purunenud ja kellele abikaasa on saanud lähenemiskeelu. Peale raviasutusest vabanemist üritab ta abielu päästa... Tõsise meeleoluga film, aga mitte raskemeelne.
Comments
Post a Comment