"Kiri iseendale"
Tiina Jõgeda, 132lk Hea Lugu 2014
Kiiresti läbiloetav ja omamoodi huvitav raamat.
Raamatus on erinevate tuntud (või omal alal edukate, kuid avalikkusele mitte väga tuntud) inimeste kirjad, mis nad kirjutaks 18-aastasele iseendale.
Kirjasid on kirjutanud näiteks Marina Kaljurand, Jaagup Kreem ja Mihkel Kärmas.
Kahte täiesti sarnast kirja ei olnud. Keegi midagi täiesti teha ei soovitanud (samas... kui ka sooviks, kas selle tahaks panna kõigile lugemiseks raamatusse kirja?). Isiklikuks ei mindud (ilmselt jällegi selle kõigile lugemiseks mõeldud raamatu tõttu). Tulevikku väga paljastada ei soovitud. Tundus, et mõni kirjutaja võttis asja veidi huumoriga, sest tegu on ikkagi kirjaga tulevikust ja natuke utoopilise teemaga... Mõni ilmselt arvestas võimalusega, et ta kirjast võib mõnele lugejale lohutust olla... Mõni ehk võttis enda jaoks oma elu kokku... Kindlasti sundis see vaatama minevikku ja mõtlema, kas midagi oma praeguses elus tuleks üle vaadata ja ümber korraldada.
...tõsisematele asjadele vahepalaks oli igati hea raamat.
Mis ma isegi palju paremat kirjutaks, kui tuleks kirjutada kiri 18-aastasele iseendale?
Ma usun, et 18-aastane mina ise ei ehmuks siin millegi üle ära, mis vahepeal juhtunud on. Ilmselt suudaks ta toimunut võtta rahulikult.
Kindlasti soovitaks ma tal julgemalt leida aega endale meeldivate asjade jaoks, sest nendega olen kuidagi jännis, tugevam pagas kuluks ära. Aga sellisel juhul poleks ma ju praegu päriselt see, kui minevikus oleks asjad teist rada läinud... mine võta siis kinni.
Kui ma lugedes tundsin, et võiks ehk isegi proovida ühe sellise kirja kokku panna, siis praegu saan aru, et pole mõtet. Ma ei tahaks midagi täiesti teisiti teha. Isegi, kui tahaks, siis sellest kirjast midagi ei muutuks. Ning tegelikult ei olegi võimalust seda kirja posti panna ja õigele inimesele saata. Mõte pole küll saatmises, aga kui see täiesti võimatu on, on ka kirja kirjutamine hoopis teistsuguse mõttega.
Nii et kui ma peaks kirja kirjutama, kas kellelegi teisele oleks seda lihtsam teha? Mõte on ju igati ahvatlev. See, et kiri sunnib mõtlema, analüüsima ja maailma parandama on väärt plaan. Aga ma tunneks, et see oleks loomingulisem ülesanne kirjutades kellelegi teisele...
Kiiresti läbiloetav ja omamoodi huvitav raamat.
Raamatus on erinevate tuntud (või omal alal edukate, kuid avalikkusele mitte väga tuntud) inimeste kirjad, mis nad kirjutaks 18-aastasele iseendale.
Kirjasid on kirjutanud näiteks Marina Kaljurand, Jaagup Kreem ja Mihkel Kärmas.
Kahte täiesti sarnast kirja ei olnud. Keegi midagi täiesti teha ei soovitanud (samas... kui ka sooviks, kas selle tahaks panna kõigile lugemiseks raamatusse kirja?). Isiklikuks ei mindud (ilmselt jällegi selle kõigile lugemiseks mõeldud raamatu tõttu). Tulevikku väga paljastada ei soovitud. Tundus, et mõni kirjutaja võttis asja veidi huumoriga, sest tegu on ikkagi kirjaga tulevikust ja natuke utoopilise teemaga... Mõni ilmselt arvestas võimalusega, et ta kirjast võib mõnele lugejale lohutust olla... Mõni ehk võttis enda jaoks oma elu kokku... Kindlasti sundis see vaatama minevikku ja mõtlema, kas midagi oma praeguses elus tuleks üle vaadata ja ümber korraldada.
...tõsisematele asjadele vahepalaks oli igati hea raamat.
Mis ma isegi palju paremat kirjutaks, kui tuleks kirjutada kiri 18-aastasele iseendale?
Ma usun, et 18-aastane mina ise ei ehmuks siin millegi üle ära, mis vahepeal juhtunud on. Ilmselt suudaks ta toimunut võtta rahulikult.
Kindlasti soovitaks ma tal julgemalt leida aega endale meeldivate asjade jaoks, sest nendega olen kuidagi jännis, tugevam pagas kuluks ära. Aga sellisel juhul poleks ma ju praegu päriselt see, kui minevikus oleks asjad teist rada läinud... mine võta siis kinni.
Kui ma lugedes tundsin, et võiks ehk isegi proovida ühe sellise kirja kokku panna, siis praegu saan aru, et pole mõtet. Ma ei tahaks midagi täiesti teisiti teha. Isegi, kui tahaks, siis sellest kirjast midagi ei muutuks. Ning tegelikult ei olegi võimalust seda kirja posti panna ja õigele inimesele saata. Mõte pole küll saatmises, aga kui see täiesti võimatu on, on ka kirja kirjutamine hoopis teistsuguse mõttega.
Nii et kui ma peaks kirja kirjutama, kas kellelegi teisele oleks seda lihtsam teha? Mõte on ju igati ahvatlev. See, et kiri sunnib mõtlema, analüüsima ja maailma parandama on väärt plaan. Aga ma tunneks, et see oleks loomingulisem ülesanne kirjutades kellelegi teisele...
Comments
Post a Comment