"Üks kõiksus"

Aivar Haller, 288lk JES Kirjastus 2022

Seda raamatut lugedes jäin mitmel korral mõtlema, kuhu ma teda liigitaksin. 

Seal on näiteks ajastukirjeldusi... Autori lapsepõlvest 60ndate Hiiumaal, mis oli täis loodust ja ehedat külaelu ning vanavanemate soojust. Kooliajast Tallinnas ja mujal. Spordipisiku tekkimisest ja spordikoolist. Samuti tolleaegsetest piirangutest ja noore elust nõukogude ajal (millest minuvanune lugeja saabki vist mingitki aimu vaid läbi kogemuste lugemise, et päriselt ka oli aeg, kus Soome niisama ei saanud ja isegi Eesti piires liikumiseks võis olla vajalik enne loa taotlemine). Sõjaväeelu. Teatrielu. 90ndate "katusepakkujad" ja äritegevus. Ning sellele järgnenud vangla.

Siis on seal eneseanalüüsi, mis viitaks enesearengu-eneseabi-kirjandusele. Aga kuna autoril on elukogemust omajagu, siis on see selline mõnus lugemine, sest kõike pole kirja pandud esimese õhina pealt peale esimest avastust. Elus on ette tulnud igasuguseid muutuseid, tõuse ja mõõnu ning see paneb asjad mingisse teise perspektiivi, kus neid saab vaadelda neutraalsemalt. Ja ka lugeja pole kaasa haaratud kuskile tõekuulutamisesse või emotsioonipuhangutesse. Kui "keskmine" eneseabi-raamat räägib ühest-kahest keerulisest olukorrast väljapääsemist tänu mingile sammhaaval läbitavale programmilaadsele asjale... siis see pole selline. Ta ei suuna lugejat kuskile (kui üldse, siis kaasa kõlama). Seetõttu sobib ta lugemiseks ka laiemale seltskonnale (näiteks võib ta olla sobilik kink ka meeslugejatele, olenemata sellest, kui suured või väikesed lugejad nad hetkel on), sest ühtpidi ta võiks olla "söödav" enesearengu-grupile, aga teistpidi saab seda võtta tagasivaatena elu jooksul läbitule.

Eraldi omadusena tooksin välja... Ma pole päris kindel, kuidas seda siia kirja panna... Aga arutlemisele üles kutsuva filosofeerimise. Nagu juba enne öeldud sai, siis see raamat ei kuuluta tõde. Küll aga otsib ta mingitele suurematele nähtustele (näiteks kriis) definitsioone ja algpõhjuseid. Ka raamatu lõpus on eraldi terve seletav sõnaraamat... aga sedagi mitte liiga tõsiselt võttes vaid lõbusal noodil ning kutsub üles seda kas läbi nalja ja naeru lugema ja heal juhul ka enda jaoks seoseid leidma.

Põnev oli teada saada, et olen autoriga samas koolis käinud (praeguseks Tallinna Ühisgümnaasiumis) ning nuputasin vist välja, kuspool ta sel ajal elas... minu emaga põhimõtteliselt kõrvalmajas (mind ennast polnud veel sündinud, küll aga elas seal juba mu ema).

Toetav lugemismaterjal ka mulle kui paari teismelise emale. Tekkivad kriisid ja pinged leiavad mingi laiema pildi, kuhu neid paigutada. Kuna raamatule on tulemas järjed, ootan huviga edasiarendusi kooli ja hariduse kohta. Kui juba enda kooliajal tekkis sellest mingi arvamus, siis on põnev kuulda ka teisi, et ise edasi liikuda.

Lugedes hakkasin uuesti mõtlema veel ühele varasemale küsimusele, et kas raamatutel on oma hing. Midagi, millel on samuti sõnaõigus, kas ja millal Lugejal on õige aeg teda ette võtta. Teisiti ma ei oskagi seda kirjeldada, sest kohe esimestest lehekülgedest sain aru, et soovin ta kindlasti läbi lugeda... Selline rahulikult kulgemise raamat. Mida ei taha ühe hingetõmbega sisse ahmida, vaid ikka jupiti ampsata. Samas jällegi see jupiti ampsamine ka kuidagi ei tahtnud minna, kuigi panin ta voodi kõrvale valmis, et siis muudkui maitsta... 

Ma loodan, et järgmiste raamatutega saan sellele ideele kunagi täiendust.