"Palgatööst kõrini? Hakka ettevõtjaks!"
Maire Forsel, 176lk Rahva Raamat AS 2019
LV nr.20 Raamat, mille ilmumise oled jõudnud lõpuks ometi ära oodata!
Tavaliselt ei hoia ma silma peal raamatutel, mis alles hakkavad ilmuma ja sellepärast ma seda teemat veidi ka kartsin. Aga õnneks jälgin mõne aja juba Facebook´is Leisi lapikoja lehte (tollel ajal oli veel lehe nimes lapikoda, praegu leiab ta otsinguga "Maire Forsel", sest patju enam ei toodeta, fännibaas saab lehelt teadmisi ettevõtluse ja selleteemaliste koolituste kohta).
Raamatu endaga oli naljakas lugu, et mõtlesin minna raamatuesitlusele Viru keskuse Rahva Raamatus, kuulata ära tutvustuse ja küsida autogrammiga raamatu... kohale jõudsin aga alles siis, kui üteldi juba, et nüüd on lõpp ja kes tahab võib midagi küsida. Nii see raamat ja autogramm saamata jäi, kiire sirvimise peale sidet ei tekkinud ja nii laenutasin ta nüüd hoopis raamatukogust.
Igatahes.
Lubati raamatut ja mina salamahti lootsin, et loen aga raamatu läbi ja selle käigus koostan enda jaoks plaani, kerin aga käised üles ja hakkan ka oma asja ajama.
Pika ninaga jäin :) Ehk et seda raamatut ei saa kasutada endale idee otsimiseks. Ta jutustab oma loo ja annab edasi selle käigus õpitud nipid ja trikid (suunaga käsitöölistele), aga päris oma ettevõtte asjad ikka mõtle ise välja. Ei ütle neid keegi ette. Öeldakse hoopis, et eks ta üks katsetamise värk on, et mis müüma ja toimima hakkab. Ja ega enne teada ei saa, kui ei proovi.
Kes on juba Lapikoja-lehe fännid, neile on raamatus ka korduvat sisu. Millest pole hullu, ilusad Hege Runneli pildid on ka ja neid pole Facebookis enne jagatud (raamatu reklaamiks on küll piiluda lastud, aga isegi need on raamatus trükitult ikka kenamad vaadata :) ). Ja korduv sisu, milleks on näiteks autorikaitse-teemad, ei ole liiast ja läheb raamatus oma näidete ja kogemustega põjalikumaks, kui internetipostitustes. Autorikaitse on ise juba üks keeruline teema, mida vist iga uue küsimusega peab hakkama algusest peale uuesti läbi mõtlema... erinevaid mõisteid ja seadusi ja andmebaase on lihtsalt kokku väga palju.
Minu jaoks oli veidi isegi üllatav, kui põhjalikult on Leisi Lapikoja töö käigus autorikaitsega kokku puututud. See on väga auväärt, kui tegija teeb nii põhjalikku eeltööd selle kohta, mis on tema jaoks täpselt lubatud ja mis mitte. Elementaarne on muidugi mitte kopeerida teiste tööd, aga siin läks asi väga põhjalikuks ja anti lugejale ka soovitusi, kuidas ja kuskohast midagi üle kontrollida saab. Minu austus Maire Forseli vastu kindlasti suurenes, sest lugedes sain aru, kui põhimõttekindel inimene ta on.
Lapikoja lugu ise on põhjalikult kirja pandud. Mulle meeldis, et iga peatüki lõpus on ka nö meelespea, kus on olulised punktid välja toodud. Üldjuhul sellised kordused mulle absoluutselt ei meeldi, siia raamatusse aga sobisid ja ei häirinud. Loo käigus saavad üle korratud ka käsitöölistele vajalikud teemad, näiteks tööle hinna määramine, alustamisega seotud toetused (koos oma kohati jaburate nõudmistega!) ja abitööjõu kasutamine.
Mind ajas segadusse soovitus keskenduda ühele tootele. Olen harjunud tegema vahelduseks erinevaid asju ja see mõte kõlas nii hirmutavalt.
Kellele ma seda raamatut soovitaks? Kindlasti neile, kes mõtlevad käsitööettevõttega alustamise peale või kes juba tegutsevad, aga kuluks ära natuke nõu ja moraalset tuge. Või siis neile, kellel kokkupuude ja unistused puuduvad, aga tunnevad väikeettevõtluse ja autorikaitse vastu huvi. Siin on üks lugu päriselust, mis sobib paljudele lugejatele.
LV nr.20 Raamat, mille ilmumise oled jõudnud lõpuks ometi ära oodata!
Tavaliselt ei hoia ma silma peal raamatutel, mis alles hakkavad ilmuma ja sellepärast ma seda teemat veidi ka kartsin. Aga õnneks jälgin mõne aja juba Facebook´is Leisi lapikoja lehte (tollel ajal oli veel lehe nimes lapikoda, praegu leiab ta otsinguga "Maire Forsel", sest patju enam ei toodeta, fännibaas saab lehelt teadmisi ettevõtluse ja selleteemaliste koolituste kohta).
Raamatu endaga oli naljakas lugu, et mõtlesin minna raamatuesitlusele Viru keskuse Rahva Raamatus, kuulata ära tutvustuse ja küsida autogrammiga raamatu... kohale jõudsin aga alles siis, kui üteldi juba, et nüüd on lõpp ja kes tahab võib midagi küsida. Nii see raamat ja autogramm saamata jäi, kiire sirvimise peale sidet ei tekkinud ja nii laenutasin ta nüüd hoopis raamatukogust.
Igatahes.
Lubati raamatut ja mina salamahti lootsin, et loen aga raamatu läbi ja selle käigus koostan enda jaoks plaani, kerin aga käised üles ja hakkan ka oma asja ajama.
Pika ninaga jäin :) Ehk et seda raamatut ei saa kasutada endale idee otsimiseks. Ta jutustab oma loo ja annab edasi selle käigus õpitud nipid ja trikid (suunaga käsitöölistele), aga päris oma ettevõtte asjad ikka mõtle ise välja. Ei ütle neid keegi ette. Öeldakse hoopis, et eks ta üks katsetamise värk on, et mis müüma ja toimima hakkab. Ja ega enne teada ei saa, kui ei proovi.
Kes on juba Lapikoja-lehe fännid, neile on raamatus ka korduvat sisu. Millest pole hullu, ilusad Hege Runneli pildid on ka ja neid pole Facebookis enne jagatud (raamatu reklaamiks on küll piiluda lastud, aga isegi need on raamatus trükitult ikka kenamad vaadata :) ). Ja korduv sisu, milleks on näiteks autorikaitse-teemad, ei ole liiast ja läheb raamatus oma näidete ja kogemustega põjalikumaks, kui internetipostitustes. Autorikaitse on ise juba üks keeruline teema, mida vist iga uue küsimusega peab hakkama algusest peale uuesti läbi mõtlema... erinevaid mõisteid ja seadusi ja andmebaase on lihtsalt kokku väga palju.
Minu jaoks oli veidi isegi üllatav, kui põhjalikult on Leisi Lapikoja töö käigus autorikaitsega kokku puututud. See on väga auväärt, kui tegija teeb nii põhjalikku eeltööd selle kohta, mis on tema jaoks täpselt lubatud ja mis mitte. Elementaarne on muidugi mitte kopeerida teiste tööd, aga siin läks asi väga põhjalikuks ja anti lugejale ka soovitusi, kuidas ja kuskohast midagi üle kontrollida saab. Minu austus Maire Forseli vastu kindlasti suurenes, sest lugedes sain aru, kui põhimõttekindel inimene ta on.
Lapikoja lugu ise on põhjalikult kirja pandud. Mulle meeldis, et iga peatüki lõpus on ka nö meelespea, kus on olulised punktid välja toodud. Üldjuhul sellised kordused mulle absoluutselt ei meeldi, siia raamatusse aga sobisid ja ei häirinud. Loo käigus saavad üle korratud ka käsitöölistele vajalikud teemad, näiteks tööle hinna määramine, alustamisega seotud toetused (koos oma kohati jaburate nõudmistega!) ja abitööjõu kasutamine.
Mind ajas segadusse soovitus keskenduda ühele tootele. Olen harjunud tegema vahelduseks erinevaid asju ja see mõte kõlas nii hirmutavalt.
Kellele ma seda raamatut soovitaks? Kindlasti neile, kes mõtlevad käsitööettevõttega alustamise peale või kes juba tegutsevad, aga kuluks ära natuke nõu ja moraalset tuge. Või siis neile, kellel kokkupuude ja unistused puuduvad, aga tunnevad väikeettevõtluse ja autorikaitse vastu huvi. Siin on üks lugu päriselust, mis sobib paljudele lugejatele.
Comments
Post a Comment