"Kuldvõtmeke ehk Buratino seiklused"

LV nr.6- Vene kirjandusklassika - vali üks raamat kas Dostojevski, Turgenevi, Tolstoi või Tsehhovi loomingust

Aleksei Tolstoi, 157lk Olympia 1996

Naljakal kombel ootasin sellest raamatust midagi muud. Ootasin, et mul oleks see tuttavlik peale "Pinoccio" lugemist ja kuulamist lapsepõlves... aga ma oleks justkui täiesti nullist alustanud.

Minu jaoks kõneles raamat Buratinost peamiselt sõprusest ja sellest, keda tasub enda ümber hoida. Kui sinna satuvad loodrid ja valevorstid, siis on ikka jama ja satud ise ka lõpuks sekeldustesse.

Tegemist on selles mõttes toreda lasteraamatuga, et koguaeg toimub midagi. Alguses meisterdatakse Buratino valmis, siis ta jõuab papa Carlo juurde, siis peaks hakkama koolis käima, aga eelistab nukuteatrit, siis saab halvad sõbrad kassi ja rebase näol, siis peab põgenema Crabas Barabassi eest ja jõuab lõpuks koju tagasi. Palju targemana kui ta oli varem. Ehk et ka selline suurekskasvamise lugu, kus end kõigist targemaks pidav noor jahib lõbustusi, aga hiljem õpib hindama teisi väärtusi ja hindama õigeid sõpru.

Raamatu lõpus on ka taustast kirjutatud. Mind hakkas tõsiselt huvitama miks on sama raamatut tõlgitud eesti keelde tervelt neljal korral ning kui palju need teineteisest erinevad. Tellisin endale 3 vanemat versiooni ja uurin veidi. Ilmselt ei ole tegemist väga suurte ideoloogiliste erinevustega, aga näiteks Venemaal oli hariduses kõige tähtsamaks peetud ideed, et peale kuldvõtmekesest loobumist saabus tõeline õnn.